ISADEST JA ISADEPÄEVAST ⟩ Hardi Tiiduse krutskitega pikitud andekus elab edasi tütrepojas

Hardi Tiidus koos tütre Mariaga. Pilt on tehtud 1998. aastal. Foto: Peeter Langovits

Mina kasvasin üksinda, sest õed on minust tüki maad vanemad, aga mulle oli suureks seltsiks mu isa, rääkis Hardi Tiiduse noorem tütar Maria Tiidus (41), kellel endal on nüüd neli last: 12- ja 15-aastased pojad ning 1,5- ja 9-aastased tütred. Naine rõõmustab, et tema kaudu saavad isa-ema väärt geenid ka tema järeltulijatele edasi antud.

Maria ema oli isale vaimselt võrdväärne partner: õrnem pool tundis end tugevalt arvude maailmas, isa andekus väljendus humanitaarina. Mõlemad lugesid palju ja väitlesid kodus tihti. «Mõnikord arutleti tuliselt mõnda asja lausa varaste hommikutundideni – üks arvas ühte, teine teist. Ent alati leiti lõpuks mingi ühisosa ja kuri polnud keegi,» sõnas Maria. Siiani hoiab ta kapis isa armastuskirju emale ja kõhkleb alles, kas peaks need kunagi kaante vahele panema või on need võõraste silmade jaoks liiga intiimsed.

Esimene mälestus isast tekkis Marial siis, kui ta oli kahe-kolmeaastane. «Tean seda kampsuni järgi, mis mul toona seljas oli. Käskisin isal enne õue minekut oma ülikond ära vahetada, kuna selle värv ei passi.» Isa läks ja vahetaski riided ära pelgalt selleks, et tütresse enesekindlust süstida – et kui teda tulevikus pole, säilib Marias julgus enda eest ise seista.