Anonüümsete kõnekaartide kaotamine tekitab vägivallaohvrite toetajais kõhklusi

Anonüümne kõnekaart annab vägivallaohvritele turvatunde. Foto: Teele Toova

Siseministeerium on korduvalt selgitanud, et ettemakstud kõnekaartide isikustamine oleks üheks võimaluseks võitlemaks raske kuritegevusega. Samas endine peaprokurör Lavly Perling (Parempoolsed) arvas, et kõnekaartide piiramine kuritegevust ei ohja, küll aga võtab inimestelt ära olulise osa nende privaatsusest. Sama leiavad ka lähisuhtevägivallaga kokku puutuvad inimesed.

Kogemusnõustaja Merli Kaunissaar, kes oli aastaid tagasi ise vägivalla ohver, sõnas, et kui asjad olid kunagises suhtes juba päris hulluks läinud, otsis ta naiste varjupaikasid, kuid ei julgenud nendega oma telefoninumbrilt ühendust võtta. Seda seetõttu, et vägivallatseja hoidis sideoperaatori veebilehe iseteeninduses Kaunissaare kõneregistril silma peal. «Küsis, et miks sa sellel numbrile helistanud oled, miks nii pikalt selle numbriga rääkinud jne,» selgitas ta.

Kodus oli naisel olemas teine telefon ning kõnekaart. «Me ei elanud koos, aga ma pidin olema igal ajal kättesaadav. Teadsin, et ta võib iga hetk helistada ja siis ei saa mu number kinni olla. Kõnekaardi ostsin seetõttu, et kui ta proovib minuga lepingulisel numbril ühendust võtta, siis see toimiks.»

Kõnekaardi abil helistas Kaunissaar salaja naiste tugiliinile, ohvriabisse. Kõnede lõppedes peitis ta selle raamatute vahele ära. Ta nentis, et kõnekaart oli talle väga suure väärtusega, sest kontrolliva vägivalla tõttu ei oleks ta saanud kuhugi muudmoodi pöörduda. Anonüümsus andis talle kindlustunde.