Raua tänava lahingus kaitsti Eesti riigi au

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pärast lahingut Raua tänavas arvati Endel Kirs peagi Punaarmee koosseisu, kuid hüppas sealt sõja puhkedes ära. Järgnes metsavennaelu, siis Saksa vägede aitamine, siis politseinikutöö, siis politseipataljonis teenimine ja rindele saatmine, siis taas metsavennaelu. Viimaks tuli mees metsast välja ja asus tööle, nagu poleks midagi juhtunud.

FOTO: Alo Lõhmus

1940. aasta juunis riigipöörajatele relvastatud vastupanu osutanud sidepataljoni võitlejad Endel Kirs, Heino Laansalu ja Lembit Põldre pälvisid presidendilt Kotkaristi IV klassi teenetemärgi mõõkadega, kirjutab Alo Lõhmus.

Relvad panna püramiididesse ja ise ruumidest välja kolida! Riigipöörajad ei julgenud seda käsku sõduritele otse suu sisse öelda, vaid lasid selle lausuda sidepataljoni ohvitseridel.

«Meie oleksime neile kohe vastu hakanud, seepärast anti käsk ohvitseride kaudu,» arvab sidepataljoni võitleja Endel Kirs tagantjärele, kui meenutab 1940. aasta 21. ja 22. juuni sündmusi sidepataljoni ajutiseks koduks saanud Tallinna Raua tänava koolimajas. Sest just seal pidasid Eesti Vabariigi sõdurid maha oma ainsa lahingu Teises maailmasõjas.

Peipsi-äärsest Torma vallast pärit Kirs saabus 1939. aasta sügisel sidepataljoni teenima vabatahtlikuna, sest nii sai ta ise endale meelepärase väeosa valida. Noormees, kes kujutas oma tulevikku ette laevaradistina, soovis sõjaväeteenistuse käigus omandada raadiotelegrafisti elukutse.

«Olime «piuksupoisid». Morsemehed,» muigab 1921. aastal sündinud Kirs. «Raadioasjandus oli pataljonis kaunis kõva. Üldse oli seal mõnus olemine, sest enam-vähem kõik olid koolis käinud poisid. Tehnilises väeosas polnud algharidusega suurt midagi teha.»

Saatuslik juuni

1940. aasta suvel tuli pataljonil aga oma ajaloolistest «mäekasarmutest» välja kolida ning loovutada need riiki marssinud Punaarmeele. Pataljoni uueks ajutiseks koduks sai Raua tänava koolimaja, mille õuele kuhjati hunnikusse väeosa kogu maja- ja sõjakraam.

Kahekorruselised raudvoodid seati üles klassiruumidesse ning õppetöö jätkus põlve otsas. Raadioklass sooritas siiski edukalt lõpukatsed ning Kirs ülendati nooremseersandiks.

Kuid võõrvägede karistamatu sisselubamise alandus oli hävitanud üksuse sõjaväelise korra. Ohvitserid hoidsid omaette, olid apaatsed ja ükskõiksed ega suhelnud sõduritega rohkem kui hädapärast tarvis.

Tallinnast pärit sõdurid, kes olid pataljonis enamuses, «hiivasid» end lõpukatsete järel ilma kelleltki luba küsimata koju. Seetõttu oli 150 poisist koolimajja jäänud üksnes 50.
«Olime suhteliselt vabad mehed,» ütleb Kirs.

21. juuni, riigipöördepäeva õhtupoolikul sõitis koolimaja ette veoautotäis erariides linnamehi, kõigil käe ümber sildid tähtedega RO – Rahva Omakaitse.

«Meie kutsusime neid: Röövlid Omavahel,» tähendab Kirs. «Need olid poolpurjus, pasatski moodi inimesed. Muist oli keskvanglast välja lastud, muist oli linna pealt.»
Röövlid nad tõepoolest olidki: pataljoni relvad käsutati püramiididesse, korjati kokku ja viidi minema.

«Meie jäime ilma relvadeta. Aga poisid teadsid, et kolimisel oli väeosast kaasa toodud mobilisatsioonivaru relvad. Need seisid hoovi peal rohelistes plekiga kinni löödud kastides, igas kastis seitse-kaheksa vintpüssi tavoti sisse määritud,» jutustab Kirs sellest, mis sündis relvitustatud pataljonis pärast röövlite lahkumist.

Sõdurid otsisid kastid hoovile kuhjatud kola alt välja ja murdsid lahti. Sealsamas seisid ka tsingitud padrunikastid laskemoonaga. Poisid toppisid taskud padruneid täis ning nühkisid püssid voodilinadest tõmmatud lappidega puhtaks.

«Olime jälle relvadega poisid. Mis sõjavägi see on, kellel püsse ei ole?» küsib Kirs.
Seda enam, et poiste eelaimus ei petnud: õhtul kella kümne või poole üheteistkümne paiku tulid nokastanud röövlid tagasi. Kuna relvad olid nende teada pataljonilt juba ära võetud, sai nüüd eesmärgiks olla vaid «soomuse tegemine» ehk sõdurite isiklike asjade röövimine.

«Tulid, nõudsid sisselaskmist. Meil oli ukse peal postil reamees (Johannes Mandre – toim), kes lükkas kuuli rauda ja ütles, et sisse ei saa. Nad lasid reamehe otse ukse peal postil maha.»

Seepeale avas tule ka sidepataljon. Lahing oli alanud.

«Majast välja me ei läinud,» jätkab Kirs. «Võtsime ukse kõva tule alla hoone teisele korrusele viivalt kõrgelt trepilt. Sinna ukse peale jäi neid ründajaid paar tükki maha ka.»

Kirs kinnitab, et keegi seda ei organiseerinud ega korraldanud: ohvitserid hoidusid endiselt omaette, nad ei keelanud tulistamist ega võtnud enda peale ka juhtimist. Vaid telegraafirühma ülem lipnik Priskar liikunud korra koridorist läbi ja soovitanud poistel akendest eemale hoida, sest nende pihta tulistatakse, mäletab Kirs.

«Aga mis sa, kurat, hoiad kõrvale, kui sind tulistatakse! Sutsisime ikka sinnapoole vastu ka,» meenutab mees.

Sissetungijad tõid autodega linnast abijõude ja pataljoni võitlejad nägid peagi ahelikku, mis ligines koolimajale nn politseiplatsi poolt. Nõnda võeti hoone kahe tule vahele.

Lootus suuremast vastuhakust


Väravasse sõitsid ka Punaarmee soomusautod, mis suunasid oma kuulipildujatornid kooli­akendesse, kuid tuld punaarmeelased ei avanud. Ka Eesti sõdurid hoidusid nende pihta laskmisest.

Sidepataljonlased liikusid hoone sees aknalt aknale ning vastasid tulistamisele, mis kandus kord maja ühele, kord teisele küljele. Intensiivsem tuli vaheldus aeg-ajalt üksikute laskudega, nii et Kirsil avanes koguni võimalus kooliaknast ründajaid pildistada.

«Sinna põllu peale jäi neid punaseid ikka maha ka,» on mees rahulolev. «Käisin, püss käes, ühe akna pealt teise peale ja tegin oma tööd. Liikusin majas ringi, sest hoonel oli mitu ust ja polnud kindel, et nad kuskilt juba sisse pole tulnud,» räägib Kirs. «Pärast oli juttu 10 või 12 surmasaanust ründajate seas. Me ei teadnud, et ainult meie üksinda hakkasime vastu. Me arvasime, et märatseb kogu linn.»

Poistel valmis järgmine sõjaplaan: kui hommik koidab, murravad nad koolimajast õue ning liiguvad Ülemiste suunas linnast välja, et riigipöördele mitte alluda. Kuid kella kahe või kolme paiku öösel käskis korrapidajaohvitser viimaks tulistamise lõpetada, sest sündmuskohta oli ilmunud Johannes Varese vastse valitsuse sõjaminister kindralmajor Tõnis Rotberg.

Minister saabuski, möödudes vereloigus lebavast, surmavalt haavatud Eesti sõdurist. Kuid edasi ta ei pääsenud.

«Uksel seisis vahis reamees Sibrik, kes ütles ministrile: sisse ei luba!» meenutab Kirs. «See siis tutvustas ennast: mina olen kindralmajor Rotberg, uue valitsuse sõjaminister. Sibrik vastu: luban teid sisse, kui annate relva ära. Ja kindralmajor võttiski kabuurist relva ja andis selle reamehe kätte!»

Sellega oli lahing lõppenud. Kirs imestab, et mitte ükski sidepataljoni sõdur ega ohvitser ei saanud juhtunu eest karistada – küllap oli põhjuseks uue võimu soov vastuhakk maha vaikida. Hoopis sõdurid, kes viidi peagi üle Gustav Adolfi gümnaasiumi võimlasse, said välja öelda oma arvamuse uue võimu kohta.

Minister kadus kähku

«Meile teatati, et tulekul on külalised. Tuli minister Neeme Ruus oma saatjatega,» naerab Kirs. «Ta alustas omamoodi jutuga, mis on mul hästi meelde jäänud: «Lugupeetud sidepataljoni sõdurid, ohvitserikesed ja nahad!»»

Sõdurid kuulasid ja imestasid, kostis porinat.

«Ruus siis seletas, et olime uuele riigikorrale vastu hakanud. Sõimas meid korralikult läbi,» kirjeldab Kirs.

Nüüd pääsesid sidepataljonlaste keelepaelad lõplikult valla. «Erariides mees tuleb sõjaväge sõimama!? Keri p****, kurat, mis sa mölised siin! Kuradi pätt, kust sina välja kargasid, vali oma sõnu! Meie oleme Eesti Vabariigi sõjamehed!» kaikus koolivõimlas.

Kirs resümeerib: «Lausa käsitsi kallale poisid talle ei läinud. Aga hüppasid nii kõvasti peale küll, et Ruus laskis oma saatjatega jalga. Tõmbas nina vingu ja pani minema.»

Tagasi üles