80 aastat Eesti vabaduse eest võidelnud soomepoiste väeosa JR 200 moodustamisest (9)
9. veebruar 2024, 19:08
8. veebruaril 1944 kirjutas Soome sõjaväe ülemjuhataja marssal Carl Gustav Mannerheim alla käskkirjale, millega loodi 200. jalaväerügement. Sellega olid täitunud jätkusõja ajal Soome sõjaväes teeninud Eesti vabatahtlike ootused oma rahvusliku väeosa moodustamiseks.
Kui jätkusõda 1941. aasta 25. juunil algas, siis oli Soome armee teenistusse astunud eestlaste arv suhteliselt väike ja seetõttu ei olnud iseseisva rahvusliku väeüksuse moodustamine veel aktuaalne.
Major Gripenberg kogub eestlasi oma pataljoni
Põhiliselt eestlastest koosnev kompanii tekkis tänu marssal Mannerheimi õepoja major Claes Gripenbergi algatusele. Tema juhtis 47. jalaväerügemendi III pataljoni (III/JR 47), mis oli tuntud Vallila pataljonina, sest sellest Helsingi linnaosast pärines esialgu enamik teenistusse kutsutud meestest. Aga selles teenis ka tosinkond Eesti vabatahtlikku.
/nginx/o/2024/02/09/15877231t1hd3e4.jpg)
1942. aasta suvest oli Vallila pataljon Rajajoe lõigus rindel ja Eesti vabatahtlikud näitasid ennast kui motiveeritud ja vaprad sõdurid. Major Gripenberg pöördus peastaabi vabatahtlike büroo poole ja avaldas soovi, et edaspidigi võtaks ta hea meelega oma väeossa Soome saabuvaid Eesti vabatahtlikke. Ta oli valmis vastu võtma ka ilma sõjalise väljaõppeta eestlasi ja neile oma rindel olevas väeosas väljaõppe korraldama. Selle kokkuleppe alusel saadetigi Soome saabunud eestlased major Gripenbergi juhitud pataljoni, kus nad koondati omaette kompaniisse.
Kui major Gripenbergi otsesed ülemused-kindralid temalt küsisid, et kelle loal ta oma väeossa eestlasi koondab, siis vastas ta, et tema omal loal.
1943. aasta suve jooksul tuli Eestist juba nii palju mehi üle Soome lahe, et pataljoni reakooseisus moodustasid suure osa juba eestlastest vabatahtlikud. Kui major Gripenbergi otsesed ülemused-kindralid temalt küsisid, et kelle loal ta oma väeossa eestlasi koondab, siis vastas ta, et tema omal loal.
Eesti vabatahtlikud – tundlik teema Soome Saksa suhetes
Esialgu oldi aga eestlaste rahvusliku väeosa asutamisest siiski veel kaugel, kuna küsimus oli Soome ja Saksamaa vaheliste liitlassuhete tõttu poliitiliselt tundlik. Saksa okupatsioonivõimude silmis olid salaja Eestist Soome läinud mehed väejooksikud, keda ootas vastavalt sõjaaja seadusele karm karistus. Ka Soomes ei mõistnud esialgu mitte kõik, miks eestlased ei tahtnud sõdida idanaabri vastu Saksa sõjaväe ridades, kes oli ju Soome liitlane.
Siiski said nii sakslased kui ka soomlased aru, et mõlemale on kasulikum, kui Soome läinud eestlased astuvad seal vabatahtlikena sõjaväkke ja võitlevad venelaste vastu, mitte ei lähe edasi Rootsi. Seepärast loobusid sakslased ka Soomest eesti meeste väljaandmise nõudmisest.
1943. aasta veebruaris-märtsis kuulutasid Saksa okupatsioonivõimud välja sundvärbamise tööteenistusse ja andsid võimaluse «vabatahtlikuna» leegionisse astuda, oktoobris kuulutati aga välja juba sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Algas Eesti meeste massiline Soome minek. 1943. aasta märtsist juunini võeti Soome sõjaväkke vastu ligikaudu 350 eesti vabatahtlikku, kes olid valdavalt vanuses 18 kuni 25 eluaastat. Ligi pooled neist olid kõrge haridustasemega: gümnasistid, üliõpilased, ametnikud jt haritlased.
Osa neist oli saanud sõjalise väljaõppe või omasid isegi lahingukogemusi, osal puudus igasugune väljaõpe. Ainult vähesed oskasid soome keelt.
Aasta lõpuks oli Soome jalaväe reakoosseisus juba umbes 1800 meest ja 75 allohvitseri, ohvitsere paarkümmend. Osa neist oli saanud sõjalise väljaõppe või oli neil isegi lahingukogemus, osal puudus igasugune väljaõpe. Ainult vähesed oskasid soome keelt. See tähendas, et nende täiendav väljaõpe oli vajalik.
Eesti saadik Soomes Aleksander Warma kirjutab: «Põgenemise põhjused on Saksa okupatsiooni põhjustatud vastuolud ja raskused eesti rahvale. Märkimisväärne osa põgenikest on lahkunud kodumaalt, et vältida sõjaväkke kutsumist, sest sõjateenistuslasi, nagu varem vabatahtlikkegi, ei ole kasutatud eesti rahva tungiva soovi kohaselt Eesti piiride kaitseks, vaid neid on viidud väljaõppeks ja võitluseks väljapoole Eesti piire.» Eesti mehed ei tahtnud sõdida Saksa Reichi huvide eest, vaid eelistasid võidelda ühise vaenlase vastu koos sugulasrahvaga.
Soomlaste abistamist jätkusõjas peeti auvõlaks, sest olid ju Soome vabatahtlikud tulnud Eestile appi vabadussõjas.
Eesti rügemendi loomistee
Läbirääkimised eesti rahvusväeosa loomise küsimuses algasid vabatahtlike bürooga Helsingis 1943. aasta sügisel. 14. septembril toimus Helsingis restoranis König nõupidamine, kus osales juba sel ajal tuntust kogunud poliitik ja Soome–Eesti ühingu esimees Urho Kaleva Kekkonen, Soome informatsiooni- ja tsensuuribüroo juhataja dr Kustaa Vilkuna, Eesti vabatahtlike juhtfiguur kapten Karl Talpak, ajakirjanik Harald Vellner ja Helsingi Eesti büroo juhataja Eerik Laid. Viimane oli elukutselt arheoloog ja etnoloog ning tundis juba enne sõda hästi nii Kustaa Vilkunat, kes oli etnoloog ja ajaloolane, kui ka Kekkost. Mõlemad soomlased olid omavahel sõbrad ja suured estofiilid.
Peastaabi vabatahtlike büroo ülemaks oli Helsingi ülikooli metsandusteaduse professor ja dekaan major Erik Lönnroth ning tema abiline magister kapten Mauno Inkinen. Nendega oli kapten Talpakul mitmeid kohtumisi eesti vabatahtlike koondamise ja koolitamise küsimustes. Lönnroth ja Inkinen käisid 1943. aasta novembris Karjal kannasel ja Nurmeses, kus eestlased olid rindel ja väljaõppel. Selle külaskäigu järele saadeti vabatahtlike büroost peastaapi esildis, kus pakuti välja eesti vabatahtlike väljaõpetamist nii, et neist võiks moodustada sõjaaegse koosseisuga rügement. Detsembris hakati Eesti vabatahtlikke koondama Luumäel Taavettis asuvasse 26. koolituskeskusesse ja väljaõppekeskuse ülemaks määrati kolonel Eino Kuusela, kes oli 1930. aastal lõpetanud Eesti kõrgema sõjakooli ning valdas vabalt eesti keelt.
Tagalavägede staabiülem kindralmajor Woldemar Oinonen külastas Taavetti koolituskeskust Luumäel ja tutvus seal Eesti rahvusväeosa loomise plaanidega. Kapten Talpak koostas veel kaks täiendavat ettepanekut ohvitseride, allohvitseride ning erinevate relvaliikide käsitlemise väljaõpetamise kohta. Kuusela ja Talpak käisid ka Mikkelis ülemjuhataja peakorteris, kus kohtusid organisatsiooniosakonna ülema kolonel Urho Tähtineniga ja koolitusosakonna ülema kolonel Harri Hirkiga, et selgitada eesti vabatahtlike väeosa loomise plaane.
200. jalaväerügemendi asutamine
200. jalaväerügemendi (JR 200) moodustamise käskkiri koostati kõige kõrgemal tasandil ja sellele kirjutas ülemjuhataja marssal Carl G. Mannerheim alla 1944. aasta 8. veebruaril. Käskkirja visand on kirjutatud peastaabi ülema kindral Erik Heinrichsi käekirjaga, kuid ilmselt marssal Mannerheimi dikteerituna.
/nginx/o/2024/02/09/15877233t1h36a0.jpg)
Harilikult asutati sõjaväeüksused tagalas, kuid JR 200 oli ainuke rügement, mis asutati rindealal.
JR 200 koosnes kahest jalaväepataljonist, miinipilduja- ja tankitõrjekompaniist. Samuti asutati koolid ohvitseride ja allohvitseride väljaõpetamiseks. Vallila pataljonis teeninud eesti vabatahtlikud arvati nüüd JR 200 koosseisu. JR 200 ülemaks määrati kolonel Eino Kuusela, I pataljoni ülemaks Mannerheimi risti rüütel major Eero Kivelä ja II pataljoni ülemaks kolonelleitnant Väino V. Savonen, kes oli samuti lõpetanud Eesti kõrgema sõjakooli ja valdas vabalt eesti keelt.
/nginx/o/2024/02/09/15877275t1h7768.jpg)
Kui asutamise ajal oli JR 200 koosseisus 880 meest, siis kuu lõpuks oli see kasvanud juba üle paari tuhande mehe.
JR 200 asutamisega tihedalt seotud ajakirjanik Vellner kirjutas rügemendi asutamise kahekümnendal aastapäeval kokkuvõtvalt:
«Eesti rahval on tulnud võidelda ligi tuhat aastat kahe surmavaenlasega: idas venelastega ja läänes sakslastega. 1939.–1944. aastal oli aga teise maailmasõja tingimustest tingitult Eesti rahvas sunnitud osalt võitlema kummagi vaenlase ridades, et kuradit kuradiga välja ajada. Need Eesti noored, kes võitlesid JR 200 ridades, võivad olla õnnelikud, et nad võisid võidelda vabalt ja iseseisvalt oma rahva ideaalide eest, ilma kuradi abita kuradi vastu. Seega demonstreeris meie noorus Eesti rippumatust, iseseisvust ja vabadust kõige väärikamalt. Ning selles peitub ka JR 200 olemasolu suur mõte.»
