K, 6.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sportlased ja psühholoogid - paaristants õrnal jääl

Priit Pullerits
Sportlased ja psühholoogid - paaristants õrnal jääl
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lõhnab psühholoogilise testi järele: kes madu kardab, saab vaevalt üle ka hirmust kuulsate vastaste ees. Kuid ettevaatust, Kaia Kanepi, madu oma rinnal soojendamast! Pilt on tehtud eelmisel kuul USAs Floridas Key Biscayne’i turniiri ajal.
Lõhnab psühholoogilise testi järele: kes madu kardab, saab vaevalt üle ka hirmust kuulsate vastaste ees. Kuid ettevaatust, Kaia Kanepi, madu oma rinnal soojendamast! Pilt on tehtud eelmisel kuul USAs Floridas Key Biscayne’i turniiri ajal. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Psühholoogi ootamatu kerkimine Kaia Kanepi saatuse määrajaks tekitab küsimuse, kas kupli all on kergem tekitada kahju kui kasu.

Allar Levandi tundis enne Calgary olümpiamänge, et on omadega sassis. Tähtsa võistluseni jäi kõigest mõni nädal, aga mees oli suusahüppemäel liimist lahti mis lahti. Ja mida rohkem ta selle pärast muretses, seda enam omadega umbe jooksis.

Elus esimest korda pöördus Levandi, eesti rahva suur lemmik, psühholoogi poole. Ta oli ilmselgelt hakanud üle mõtlema ja vajas, et keegi ta maa peale tagasi tooks.
«Mis tähtsus sel spordil on?» mäletab Levandi vene psühholoogi juttu. «Elu läheb ju edasi. Mis sa stressad nende suusahüpete pärast!»

Levandi võttis psühholoogi kuulda, lasi enda sõnul auru välja ning asjad hakkasid taas paika loksuma. Calgary olümpial 1988, kui kogu eesti rahvas talle keskööjärgsetel tundidel teleri ees kaasa elas, võitis ta pronksmedali.

Eelmisel nädalal andis psühholoogi tegevus end Eesti spordis taas tugevalt tunda. Nagu välk selgest taevast tuli uudis, et Kaia Kanepi, rahva uusi lemmikuid, lõpetab koostöö Silver Karjusega, sest tiimi kaasatud nimekas psühholoog Mare Pork oli muutunud segajaks, kes kahandas sportlase usku treenerisse. Karjus lausus koguni, et Pork, kes pani 26-aastase Kanepi mõtlema oma spordijärgsele tulevikule, tegi temast etteruttavalt 39-aastase kanalajuhataja.

Ent see ei tähenda, nagu võiks psühholoogidest tekkida sama hästi kahju kui kasu. Kristina Šmigun-Vähi on näiteks väitnud, et ilma Porgi abita poleks ta kuus aastat tagasi Torino olümpial kahte kuldmedalit võitnud. Küsimus on pigem selles, kui suure rolli psühholoog endale kellegi abistamisel haarab või kui palju sportlasel endast sõltuvusse langeda lubab.

Levandi kinnitusel sai ta enne Calgary talimänge psühholoogilt abi just seetõttu, et too tegutses täiesti omakasupüüdmatult ja suutis jääda märkamatuks. «Tihti kerivad psühholoogid end sportlaste külge,» teab Levandi rääkida. «Nad ei tohiks seda teha, vaid peaks laskma sportlasel olla ise ja uskuda endasse, mitte kellessegi teisesse.»

Kelle sõna maksab?

Spordipsühholoog Aave Hannus on 11 aasta jooksul abistanud umbes 120 Eesti sportlast, sealhulgas maailmameistreid, ja vaid kahel juhul pole sest tema väitel kasu tõusnud. Seda siis, kui treener oli toonud tema juurde sportlase palvega, et tehku psühholoog ta korda, kuid sportlasel endal puudus asja suhtes nii huvi kui ka motivatsioon.

Selleks et psühholoogi abi oleks tõhus, on Hannuse sõnul vaja esiteks leppida kokku koostöö eesmärk – «muidu võibki käia seitse aastat jutustamas,» nendib ta –, ja teiseks, kui tegemist on tiimiga, siis otsustada, kes on klient. Ehk kas psühholoog peab arvestama sportlase või treeneri soovidega. Möödunud nädalat meenutades: kas maksab Karjuse või Kanepi sõna.

Eesti parim triatleet Marko Albert suundus Hannuse jutule enne eelmisi olümpiamänge Pekingis, eesmärgiks kõrvaldada ettevalmistuses iga väiksemgi puudujääk. Ta saigi kasulikke ideid, kuidas end pika ja raske pingutuse kestel ise aidata. Nõnda õppis ta jagama rohkem kui kaheksatunnise võistlusmaa väiksemateks tükkideks ja neile keskenduma.

Näide tema uuenenud mõttekäigust Hawaii Ironmanil: «Seal on jooksus kaks-kolm olulist punkti. Tähtis on läbida esimesed 17 km mõõdukalt kiire tempoga. Siis tuleb 400 meetrit korralikku mäge. Mägi tuleb esmalt ära joosta, ei ole vaja mõelda 18. kilomeetrile.

Järgmine lõik on joosta 25. kilomeetrini, kui tuleb toitlustuspunkt – seal saab Red Bulli joogi. Seejärel tuleb jõuda kohani, kust jääb veel viis kilomeetrit lõpuni. Seal juba tean, et pean jõudma finišinini.»

Miks selline jupitamine?
«Sest kui starti minnes mõelda, mis sind ees ootab, võib kohe käed püsti tõsta,» tunnistab Albert. Samuti õppis ta rada paar päeva enne mõõduvõttu vaimusilmas läbima. «Kui oled raja mõtetes läbi käinud, on võistlusel lihtsam,» lisab ta. Kokkuvõttes, kinnitab Albert, sai ta psühholoogilt uusi teadmisi ja muutus seetõttu enesekindlamaks.

Ka praegu USAs Floridas harjutav Kaire Leibak, Eesti rekordinaine kolmikhüppes, kinnitab, et psühholoogia on spordis võimas relv. «Kui ikka kupli all midagi logiseb, siis üldjuhul ei ole head tulemust loota,» tõdeb ta.

Leibak käis talvel Ameerikas kolm kuud ühe-kahe nädala järel korra psühholoogi juures, sest tundis rahulolematust endaga. Negatiivne enesehinnang kippus välja lööma just treeningutel. «Psühholoog tegi mulle puust ja punaselt selgeks,» kirjeldab ta, «kuidas üsna lühikeste fraasidega, mida iga päev võib-olla mõtlesin või ka välja ütlesin, suutsin enesehinnangu üsna madalale viia.» Nüüdseks on probleem lahenenud.

Esimest korda kasutas Leibak treeneri soovitusel psühholoogi abi juba noorteklassis, kui polnud veel 20-aastanegi. «Mäletan, kuidas võtsime läbi erinevaid keskendumistehnikaid, et realiseerida oma võimed võistlustel sajaprotsendiliselt,» meenutab ta.

Kas ta midagi õpitust ka teadlikult kasutas, seda ei söanda Leibak väita, kuid oletab, et alateadlikult küll. Igatahes tuli ta nii juunioride maailmameistriks kui ka Euroopa noortemeistriks.

Mõttetu massiteraapia
Kuna sportlase tulemus sõltub paljudest asjaoludest, on psühholoogi abi suurust raske kuidagi mõõta. «Me ei saa seda tavaliselt kunagi teada,» nendib judotreener Aavo Põhjala, kelle õpilased on võitnud üle 20 tiitlivõistluste medali. «Ma ei usu seda, kui keegi ütleb, et käis psühholoogi juures ja tuli tänu sellele maailmameistriks.»

Vanasti, liidu koondise aegu, meenutab Põhjala, veeti psühholooge mõnikord suisa vägisi sportlaste juurde. Koondislased aeti käsu korras suurde saali tähtsa teadlase juttu kuulama. «Jälle rööviti kaks tundi magamisajast ära,» olid sportlased seepeale kurtnud. Massiteraapiast, nagu arvata võiski, ei saanud keegi vähimatki kasu.

Psühholoog Hannus ei vaidle Põhjalale vastu, vaid hoopis kinnitab: «Psühholoog ei saa midagi ära teha. Teeb ikka sportlane.» Või lahtiseletatult: ega psühholoog saa närvipinget ära võtta, küll aga saab ta õpetada, mismoodi toimida, kui peaks tekkima ärev olukord.

Ärevusest spordis puudu ei tule, sest tegemist on – ärge nüüd Hannuse väitest ehmatage – ebanormaalse eluvaldkonnaga. Mõelge vaid: sportlasel tuleb oma sooritus teha äärmiselt piiratud aja jooksul, tema tulemus sõltub tohutult palju konkurentidest ja tagatipuks vaatavad sajad, mõnikord isegi miljonid pealt.

Lisaks annab sportlane ise oma tegevusele kogu aeg hinnangut, kusjuures ta ei tea, millega see tegevus tagatipuks üldse lõpeb – ja samas peab ta kogu aeg mõtlema ettepoole. Ehk piltlikustades: kui oled saanud üle kuuest tõkkest, ei tähenda see, et saad üle ka neljast järgmisest – keskendu noile!

Seega ei maksa imestada, kui sportlasel tekib sellistest ebanormaalsetest olukordadest ärevus, millest jagu saamiseks ei jäägi üle muud kui pöörduda psühholoogi poole.

Rahustav vestlus
Just selline ärev situatsioon tekkis kolm aastat tagasi Anna Iljuštšenkol, kui ta oli otsustanud üritada kõrgushüppes Eesti rekordit 1.93, ent võistlus lükati ootamatult mitu tundi edasi. Aga ta ei jooksnud närvide rahustamiseks psühholoogi juurde. Piisas vestlusest treener Martin Kutmaniga, et meelerahu tagasi saada. «Tema juures on tähtsaim inimlik suhtumine,» lausub Iljuštšenko. «Ta ei saa vist ise ka aru, et on natuke psühholoogi eest.»

Iljuštšenko püstitaski tookord Eesti rekordi, oma esimese. Nüüdseks on ta rekordi nihutanud 1.96ni. Ja ilma ühegi kutselise psühholoogi abita. Ega näe võimalustki, et tal psühholoogi abi järele kunagi vajadus võiks tekkida.

Ent see ei tähenda, nagu peaks teised sportlased tema seisukohta jagama. Ja see ei tähenda, nagu näitaks psühholoogi kasutamine sportlase nõrkust. Ei, psühholoogil on nüüdisaja spordis täpselt samasugune endastmõistetav roll nagu massööril või toitumisspetsialistil.

«Aga kui pauk käib, on sportlane ikka iseendaga üksi,» sõnab triatleet Albert. Pole temagi viimasel neljal aastal enam psühholoogi külastanud, sest pole sattunud ristteele, kus tuleks kõrvalt abi küsida.

Kanepi on nüüd ristteel. Vähemasti on tal psühholoog, kellelt nõu küsida: Mare Pork.

Arvamus

Kaire Leibak
2006 juunioride maailmameister ja 2007 Euroopa noortemeister kolmikhüppes, Pekingi olümpia 10. koht:

«Arvan, et psühholoogia on väga võimas tegur nii spordis kui ka igapäevaelus. Näiliselt väga väikeste sõnade, lausete ja tegudega võid pöörata kogu oma minapildi pahupidi ja ise on seda keeruline õigeks tagasi muuta.

Tavaliselt üritad siis ravida sümptomeid, mis võib-olla esialgu aitab, aga pikas perspektiivis tuleb mure ringiga su juurde tagasi. Psühholoogid aitavad leida üles probleemi tuuma ja ravivad seda. Ning vahel, kui ei olegi mingit probleemi, siis nad oskavad anda häid nõuandeid, kuidas muuta hea väga heaks.

Sellepärast arvangi, et psühholoogi abi kasutamine ei ole mingisugune häbiasi ja ei ole mõeldud tingimata probleemsetele inimestele.»

Millal sekkuda?

Psühholoogist on sportlasele abi siis, kui:
•    eesmärgiks on areng (kehtib eriti noorte puhul);
•    arengus on tekkinud seisak või tulemused on halvenenud;
•    kummitavad psüühikahäired (depressioon, une- või söömishäired) või käitumishäired (sõltuvus hasartmängudest, alkoholist, uimastitest);
•    sportlane lõpetab karjääri, olgu planeeritult või ootamatult (näiteks vigastuse tõttu).
Sagedasim häda, mille üle Eesti sportlased kurdavad, on see, et võistlusel ei tule sooritus välja sama hästi nagu treeningul.

Allikas: Aave Hannus

Märksõnad
Tagasi üles