Kultuurisild Eesti ja Jaapani vahel

FOTO: Subaru

Jaapan on küll äraütlemata pentsik paik, aga ometi oskavad jaapanlased teha autosid, mis ei erine suurt millegi poolest Euroopa autodest. Veider, aga tõsi, nagu Subaru Forester kinnitab.

Levinud veendumus näikse olevat, et multikultuursus on hea. Lõunaks aasiapärase panniroa mugimine, õhtuti Ameerika seriaalide tuiutamine ja Tšehhi õlle rüüpamine pole moodsas Eestis mitte ainult aktsepteeritav, vaid seda peetakse elunormiks.



Ja tõepoolest, raske on inimesele ette heita, et ta ei vohmi hautatud kaalikaid ja aganaleiba, ei vaata telekast «Häid uudiseid» ehk Maire Aunaste hommage’i iseendale ega joo Eesti õlut, milles on nii palju alkoholi, et mujal maailmas müüdaks seda retsepti alusel apteegis.



Aga mis siis, kui argiellu tungib midagi palju kaugemat ja võõrast? Näiteks Jaapanist?


Muidugi võiks ju vaid rõõmustada, kui Eestiski juurduks Jaapanis levinud arusaam, et tänaval urineerimises ja ninanokkimises pole midagi taunimisväärset, küll aga nuuskamises.



Või siis kujutlege sotsiaalminister Maret Maripuu lollustest räsitud vanurite rõõmu, kui meilgi hakataks tähistama eakate päeva ning tubakafirmad sel puhul raukadele tasuta sigarette jagaks – nagu Jaapanis pruuk on.



Tööeas rahvas jällegi vaevalt ütleks ära teisest ilusast kauge maa kombest, et tööandja pakub pärast kella kuut õhtul väikese napsi.


Jaapani arengutaset kinnitab seegi, et igal tänavanurgal on automaat, kust saab sigarette, kondoome, patareisid, õlut, lambipirne, kuumi viinerisaiu ja naiste kasutatud aluspesu. Kui kõrgele võib tsivilisatsioon areneda?



Aga Jaapanis on ka palju veidrat. Näiteks ei tööta sularahaautomaadid ööpäev läbi. Kes tahab raha välja võtta, saab seda teha äripäeviti tööajal. Arvestades, et kuue paiku jagatakse tööpaigas viina, on see ehk isegi mõistlik; jumal teab, mida joobnu rahaga teeb.


Ja kuidas seletada lapsele, miks teevad jaapanlased lumememme kahest, mitte kolmest lumepallist? Või miks nimetavad jaapanlased liiklusfoori rohelist tuld siniseks?



Kõige selle valguses on kummaline, et jaapanlased suudavad teha autosid, mis ei erine mitte millegi poolest Euroopa või Ameerika autodest. Sõitsin hiljuti Subaru Foresteriga, ja kui ma teisiti ei teaks, arvaksin, selle on ehitanud mõni Heinrich, Jean-Paul, Manuel või Tony.



Foresteril on neli ratast ja rool, õigetpidi asetatud istmed ja kui uks kinni tõmmata, ei pritsi sõidu ajal üldse vett sisse. Imelik. Kui arvestada, et pro forma kuulub Forester, linnamaasturite või moodsas keeles crossoverite hulka, mis on küll Euroopas väga popid, aga millega Jaapanis sõidavad üksikud veidrikud.



Samas kuulub Forester linnamaasturite hulka tõesti vaid vormiliselt, sest Subaru suisa legendaarne nelikvedu lubab autoga trügida ka sinna, kuhu teed ei vii. Kuid viisakas inimene käib metsas ja rabas siiski jala, mitte autoga, nii et märksa olulisem on teada, kuidas Forester asfaldil ja kruusal käitub. Lühidalt öeldes – eeskujulikult. Kui auto esimest korda külge ette ajama hakkab, tekib küll kerge pettumus, sest levinud arusaama järgi peaks nelikveoline auto ju teel püsima nagu rong rööbastel.



Aga juba paari kurviga saab selgeks, et väikesest vänderdamisest ei tasu end häirida lasta – libisemine on gaasi ja rooliga nii hõlpsasti kontrollitav, et peagi tekib juba kiusatus ise autot libisema sundida. Põgus adrenaliinitulv, mis paratamatult tekib, kui teed küljeaknast vaadata tuleb, on ju alati teretulnud.



Teine, mille eest Forester kiitust väärib, on ruum ja selle jaotumine. Vähe on autosid, kus ees- ja tagaistmel oleks vaat et võrdselt ruumi ning samas oleks ka pakiruum mõistliku mõõduga. Foresteri mahub lahedalt neli 185-sentimeetrist inimest ja nende reisikraam.



Siseviimistlus pole midagi märkimisväärset, kuid kokkuhoiuajal, kui mõni autotooja ei põlga ära vanadest Tic-Taci karpidest tehtud armatuurlauda, on see pigem kiitus kui laitus.



Kõige rabavam on aga Foresteri kütusekulu: nelikveoga suure ja üsna raske auto bokserdiiselmootor – maailma esimene, muide – tarvitab kergejalgse sohvri juhtimisel saja kilomeetri läbimiseks vähem kui kuus liitrit kütust. Nõidus. Seejuures veab mootor ühtlaselt iga käiguga ja on väga vaikne.



Andmed


Subaru Forester


2,0 TD MT


Mootor


töömaht:1998 cm3


võimsus:108 kW (147 hj)


suurim pöördemoment:


350 Nm @ 1800–2400 p/min


Dünaamika


suurim kiirus:186 km/h


0–100 km/h:10,4 s


Kütusekulu


linnas:7,2 l / 100 km


maanteel:5,8 l / 100 km


keskmine:6,3 l / 100 km


CO2 g/km:167


Mõõdud


pikkus:4560 mm


laius:1780 mm


kõrgus:1675 mm


teljevahe:2615 mm


Subaru Foresteri hind algab 339 900 kroonist. Proovisõiduauto hind


454 900 krooni.



E-klassi mersu kaotas kaks ust.


Mercedes-Benz näitab märtsi alguses Genfi autonäitusel hiljuti uuenenud E-klassi kaheukselist versiooni, mis hakkab asendama mudelit CLK. E-klassi kupee varustusse kuuluvad vastavalt teeoludele pehmemaks ja jäigemaks muutuvad amortisaatorid ning nutikas süsteem, mis jälgib, kas juht on ikka piisavalt reibas, et autoga sõita.



1600 hobujõudu kiiruse nimel.


Kas seitsmeliitrisest kahe turboga V8-mootorist piisab, et muuta auto maailma kiireimaks argiliiklusse sobivaks autoks? Insener Marlon Kirby ja ärimees David McMahan on selles veendunud. Nende loodud 1600-hobujõuline Maxximus G-Force saavutab sajakilomeetrise tunnikiiruse 2,1 sekundiga, 160 kilomeetrini tunnis jõuab auto 4,54 sekundiga. Iseasi, kas auto suudab lüüa ka tippkiiruse rekordi – 411,99 km/h. Auto esmaesitlus peetakse 30. aprillil Araabia Ühendemiraatides Abu Dhabis.



BMW leiutas sedaani.


Nišiautode suurmeister BMW üllatab taas – seekord ideeautoga Concept 5 Series Gran Turismo. Auto, mis meenutab segu BMW lipulaevast, 7. seeria mudelist ja maasturist X6, on BMW teatel uut tüüpi äriklassi sedaan. Auto ametlik esmaesitlus peetakse märtsi alguses Genfis, ent isegi kui keegi seal ideeautole tähelepanu ei pööra – mida muidugi ei juhtu –, jõuab see seeriatootmisse. Sest BMW on otsustanud, et just sellist autot on maailmal hädasti vaja.



Was ist das? Das Auto.


Internetis ringleb visand, millel väidetavalt on Volkswagen Passati uus versioon, mis peaks tootmisse jõudma 2012. aastal, ehkki võib-olla mõne teise nime all. Torkab silma, et visandi järgi kavandavad VW disainerid kannapööret – ümarad voolavad jooned on asendunud lihtsate sirgjoonte ja teravate nurkadega. Sarnasus uute USA autodega pole ilmselt juhuslik, sest just seal loodab VW tuleviku-Passatile kõige rohkem ostjaid leida.

    Tagasi üles