Vahur Kersna paneb Eesti pingid rääkima

Vahur Kersna ja režissöör Andres Lepasar näitavad, milliseid pinke võiks Eestimaal eesti inimeste väärt tegude jäädvustamiseks suve jooksul paigaldada. Foto: Ülo Josing / ERR

Umbes kümme aastat tagasi, kui Vahur Kersna käis «Pealtnägijat» tehes Šotimaal, istus ta sealse nimekaima kirjaniku Walter Scotti pingile, kust avanes hunnitu vaade mägedele – ja too vaatepilt pani viimaks ta mõtted liikuma.

Aga selleks, et mälestus Scotti pingil istudes kogetust konkreetsemat kuju hakkaks võtma, oli vaja väikest lisatõuget Lõuna-Aafrika Vabariigist. Seal käies jäid Kersnale silma pingid, mis on pühendatud kellegi mälestusele.

Ja kui neile mälupiltidele lisandus Kersna noorusajast kangastuv leninlik loosung, et ajakirjandus ei ole ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka organisaator – tõsi, seda lööklauset meenutab ta endale omase irooniaga –, küpseski Kersnal mõte, et ka Eestis võiks tublisid inimesi neile pühendatud pinkidega väärtustada ja ajalukku jäädvustada.

Sedasi sündiski idee saateks, mis saab nimeks «Pink» või «Rääkivad pingid». Lõplik pealkiri veel selgub.

Meistrimehed tööle!

Idee on iseenesest lihtne, tõdeb Kersna. Näiteks on mõnes väikses asulas päästnud keegi põlevast hoonest mõne lapse või olnud kohaliku vaimuelu hing, ja kui kohalikud leiavad, et too tegu on jäädvustamist väärt, meisterdavad nad pingi, kutsuvad siis kohale saatemeeskonna, kes paigaldab pingile seletava sildi ning teeb hinnatud inimesest väikse teleloo.

Laiem idee on Kersna sõnul anda kiires argitempos inimestele põhjus ja võimalus mõneks hetkeks istuda ning pingil mõtiskleda, mis on elus jääv ja oluline ning mis on praht, mis varem või hiljem vajub põhja. Ta loodab, et igas külas leidub mõni mees, kellele pingi meisterdamine ei käi ülejõu – peaasi, et pingid saaksid korralikud ja peegeldaksid oma kandi maitset.

«Pronksist ratsamonumenti niisama naljalt ei tee ja see poleks eestlaste meelelaadile kohanegi,» lausub Kersna. «Aga väike pink jõe ääres ei maksa ju midagi ja ei tekita ka rohelist kadedust.»

Mõistagi ei saa eeldada, et igalt pingilt, mis saate käigus tehakse, hakkab avanema vaade üle järve või merele. Aga saatetegijate nõudeks jääb, et pingi asukoht peab olema siiski väärikas ja rahvale ligipääsetav.

Esimesed lood on juba soolas. Näiteks Raplamaal, kus venelased panid Teise maailmasõja ajal taganedes maju põlema, päästis üks kohalik kultuurimaja tulekahjust. Sellest ajast saadik on alati, kui kultuurimajas on mõnda üritust peetud, jäetud esireas üks koht tema mälestuseks vabaks. Nüüd saab ta omanimelise pingi.

«Eestimaa on täis häid lugusid, ma tean seda,» ütleb Kersna. «Meie töö on vaid kõige telepärasemad neist välja valida.»

Seda televisiooni, avaldab ta, mis kihutab kohale siis, kui naaber loobib naabrit s***ga, keegi on hammasrataste vahele jäänud või üle mõistuse loll, tehku need, keda see inspireerib.  Septembrist nädalalõpu tippajal ekraanile jõudev pooletunnistest saadetest koosnev «Pink» tuleb lihtne, positiivse eluhoiakuga saadete sari, lubab Kersna.

Ei mingit staarisaadet!

Ent sedasi, mitte tehes formaadisaadet, on Kersna pannud vaimu valmis ka võimaluseks, et idee võib kolinal läbi kukkuda. «Kui näeme, et saade ei lähe lendu, ei ole põhjust sellega edasi venitada – siis tuleb teha midagi muud,» lausub ta. «Kui rahvas annab raha, et tehke telesaade, peab see olema talle vajalik. Ega rahva raha ole raisata.»

Toimetaja Iiris Saluri («Sind otsides»), režissöör Andres Lepasar («Pealtnägija», «Kapital», «Rännud Kersnaga») ja produtsent Hannela Lippus («Tööotsija», «Meie inimesed») asub pinkidele silte paigaldama ja telelõike salvestama niipea, kui on esimesed sisukamad ja põnevamad lood välja sõelunud. Ettepanekuid väärt tegude jäädvustamiseks saab saata e-posti aadressil [e-mail] ja veebilehel www.etv.ee/pink.
Kersna lubab, et «Pingist» ei tule staarisaade. «Hoian oma isiklikud kõrvad võimalikult pea ligi,» kinnitab ta. «Ma ei taha, et see oleks Kersna saade, mida see paraku küll on, vaid et kõlama jääksid siiski lood ja inimesed.»

Nagu tema mällu jäi mitmeks aastaks kõlama see, mida ta tundis Šotimaal Scotti pingil istudes.