Eestis jääb korruptsiooniennetuses puudu initsiatiivist, selgus täna avalikustatud rahvusvahelisest uuringust, mis heidab vähest rolli korruptsioonivastaste reformide algatamisel ja elluviimisel eelkõige ette riigikogule, erakondadele, aga ka erasektorile, mil iseenesest suutlikkust ja raha selleks oleks.
See on ühtlasi nõrkus, mis kahandab oluliselt riigi korruptsioonivastast võimekust, leidis uuringu Eestis läbi viinud ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii.
Tugevaimateks sammasteks Eesti korruptsiooniennetuses tunnistas uuring õiguskantsleri (mida hinnati eri kriteeriumide alusel võimalikust 100 punktist kokku 89 punktiga), riigikontrolli (85 punkti) ja valimiskomisjoni (82 punkti). «Paraku ei oma nad korruptsiooni ennetamisel võtmetähtsust, vaid saavad toetada ainult poliitilisel tasandil algatatud reforme,» ütles Prii.
Nõrgimatena tõi uuring esile kodanikuühiskonna (52 punkti), avaliku sektori (57 punkti) ja erakonnad (63 punkti). Kohalike omavalitsuste puhul tuuakse välja, et seadustes on asjad küll hästi reguleeritud, aga praktikas toimimine sageli suisa puudulik.
Nii riigikogu (67 punkti) kui erakondade puhul tõi Prii esile samad probleemid: «Ressursse on, sõltumatust on, aga väheseks jääb tahet algatada korruptsioonivastaseid reforme, tegeleda eneseregulatsiooniga.» Värsked näited oli tal kohe varnast võtta: riigikogu eetikakoodeks ja erakondade rahastamine.
Kodanikuühiskond sõltub aga riigirahast ning on projektipõhine tegevus, mis ei soodusta nende rolli riigikogu ning valitsuse kritiseerijana – kuidas lüüa kätt, mis sind toidab?
Teiseks oluliseks nõrkuseks on vajakajäämised korruptsiooni ennetamisele suunatud meetmetes, näiteks huvide deklareerimine, lobireeglid ning korruptsioonist teavitajate kaitse. «Ühest küljest on see seotud juba mitu aastat vastu võtmata jäänud uute seadustega nagu korruptsioonivastane seadus ning avaliku teenistuse seadus, teisalt aga jätab soovida seniste reeglite rakendamine, seda just kohaliku omavalitsuse tasandil,» sõnas Prii. Praegu on aga põhitähelepanu suunatud karistuslike meetmete tugevdamisele.
Mitmed tõsised probleemid on seotud ka Eesti väiksusega - lähedased suhted suurendavad poliitilist mõju avaliku sektori üle, teisalt põhjustavad kontrolli puudumise. «Kiputakse mitte kritiseerima, sest ei taheta sildu põletada. Rikkumised lahendatakse tihtipeale kokkulepetega – varavastase süüteo teinud ametnik hüvitab kahju. Puudu jääb institutsionaalne karistus, avalikkuse hukkamõist, mis jätab rikkujale hoopis mulje, et midagi väga halba nagu polegi,» sõnas Asso Prii.
Samas tegi Prii etteheiteid ka erasektorile, viidates, et ega ka ettevõtjad ole varmad kiirustama osutama näiteks aukudele riigihangete korralduses, vaid pigem püütakse neid ära kasutada.
«Poliitiline kultuur vajab parandamist,» märkis Prii, lisades, et erakonnad, riigikogu ja valitsus peaksid ise suutma pakkuda poliitikuid puudutavates küsimustes häid lahendusi.
Uuringu tutvustamisele järgnenud diskussioonis tõdeti, et küsimus on laiemas kultuuritaustas ning selles, et iga inimene peab nägema oma isiklikku rolli korruptsiooni väljajuurimises.
«Sõnaga «korruptsioon» opereeritakse nii üldistavas tähenduses, see on nagu halb ilm – nähtus, mis on olemas ja see on probleem, aga iga inimese seisukohalt on see midagi sellist, mis temasse ei puutu: kahju küll, et sajab, aga midagi pole parata,» näitlikustas ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Jaanus Tehver.
Riigi roll selgitamises, mis on korruptsioon, mismoodi puudutab see iga inimest ja mida peaks tegema, et seda vähendada, on Tehveri hinnangul olnud ülimalt tagasihoidlik.
Soovitused
Uuring andis ka soovitusi igale vaadeldud sektorile. Näiteks riigikogule soovitas see eetikakoodeksi loomist ning analüütilise võimekuse tõstmiseks tugipersonali abil. Siinjuures rõhutas Asso Prii, et ehkki paljudes riikides on parlamendiliikmetel abid, et pea ta seda heaks lahenduseks: «Olen rääkinud oma Läti kolleegidega, kelle sõnul on seal abidena tööle võetud sugulasi, tuttavaid. Seega me ei soovita praegu määrata abisid. Pigem tuleks otsida võimalusi, et komisjonides oleks ressurssi, kes selle töö suudaks ära teha.»
Samuti peaks riigikogu haarama enam initsiatiivi korruptsioonivastaste reformide algatamisel. Valitsuse tasandil peaks näiteks justiitsministeerium pakkuma enam koolitusi.
Kohalikes omavalitsuses olukorra parandamiseks soovitab uuring haldusreformi läbiviimist, sest liiga väikesed üksused ei saagi paljude asjadega korrektselt hakkama, sest neil puudub kogemus.
Enne Reformierakonna rahastamisskandaali puhkemist valminud uuring soovitab tõhustada ka erakondade rahastamise järelevalvet, taaskriminaliseerida keelatud annetuste vastuvõtmine, seada annetustele lubatud ülempiir.
Eetikat ja korruptsiooniennetust tuleks uuringu hinnangul õpetada ka koolides.
Uuringu käigus hinnati seadusandlikku võimu (riigikogu), täidesaatvat võimu (valitsust), kohtuvõimu, avalikku sektorit, õiguskaitseasutusi, valimiskomisjone, õiguskantslerit, riigikontrolli, erakondi, meediat, kodanikuühiskonda ning erasektorit.
Ulatuslik, ligi kaks aastat kestnud uuring viidi samal ajal läbi 25 Euroopa Liidu liikmesriigis. Koondraporti andmetel on teiste riikide probleemid samuti hästi tugevalt poliitilise sfääriga seotud. «Parlamentidel eetikakoodekseid pole, lobireegleid on sätestatud vaid 5-6 riigis,» tõi Prii välja.
Erakondade rahastamise korraldamises on Eesti isegi hästi hakkama saanud, sest meil on anonüümsed annetused keelatud. Näiteks Rootsis ja Šveitsis puudub üldse erakondade rahastamise korraldus - lubatud on anonüümsed ja ettevõtete annetused, lootes, et ühiskond reguleerib seda valdkonda iseenesest. «Aga paari viimase aasta tendentsid näitavad muud, võib-olla majanduskriisi tingimustes,» nentis Prii.