/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2012/08/28/1288996t1hca2d.jpg)
Raketikilp on osa riigi normaalsest õhutõrjesüsteemist ning isegi kui teatud kõrgusest peaks tulevikus tulema USA raketikilp, on Poolal teatud kõrguseni iseseisvalt arenguruumi, ütles nende kaitseväe juhataja kindral Mieczysław Cieniuch intervjuus Postimehele.
Hiljuti tegi teie president Bronislaw Komorowski avalduse, kus märkis, et Poola peaks juhul, kui ameeriklased ei soovi, omal käel raketikilbi ehitamisega edasi minema. Kuidas teie seda kommenteerite?
Selles algatuses pole midagi uut. Raketikilp on osa riigi normaalsest õhutõrjesüsteemist. See kilp võib ulatuda kilomeetri kõrguselt 250 kilomeetri kõrgusele. Ning iga riik ehitab oma kilbi kihid sõltuvalt rahalistest võimalustest. Poolal on mõned kihid 40 kilomeetri kõrguseni, kuid meil pole võimekust näiteks 150 kilomeetri kõrgusel.
President tegi avalduse järgmiste kihtide kohta, mida me peaksime ehitama. Viimane kiht saab tõenäoliselt olema osa USA kilbist, mis hakkab paiknema Poola territooriumil 2018. aastast. Kuid ülejäänud kihid üritame ehitada koos oma partneritega ja iseseisvalt.
Aga Ameerika raketikilbi ehitamine ikka edeneb?
Jah, aga Ameerika raketikilp on väga kõrgel, 100–150 kilomeetri kõrgusel. Aga vahemikus nullist kilomeetrist saja kilomeetrini kõrguseni on meil iseseisvat arenguruumi.
USAga seotud raketikilbi ehitusel on neli faasi. Esimene faas on saavutatud. See on radarisüsteem Türgis ja Aegis Vahemerel. Teine faas on Rumeenia territooriumile radarite ja püüdurhävitajate paigutamine. Kolmas faas puudutab Poola territooriumi ning neljas on Poola territooriumil püüdurhävitajate vahetus uuemate vastu. Seetõttu räägime aastast 2018.
Aga nagu te teate, on see ka poliitiline, mitte ainult tehniline ja sõjanduslik küsimus.
Kas Poola on juba valmis saanud Afganistanist lahkumise plaanid?
Me järgime poliitikat «koos sisse, koos välja» ning vastavalt NATO plaanidele peaksime lõpetama osaluse Afganistani operatsioonides 2014. aastaks nagu teised riigid. Praegu oleme oma vägede väljatoomisega esialgse planeerimise faasis.
Kuivõrd on Poola mõelnud sellele NATO operatsioonile, mida kavatsetakse alustada 2014. aastast, pärast praeguse lõppu?
Lõppotsust pole siiani langetatud. See on peaasjalikult poliitiline, mitte sõjaline. Tõenäoliselt me jätkame Afganistanis, kuid on liiga vara öelda, mil moel.
2013. aastal toimub selle üle ilmselt sügav diskussioon NATO sees ja riigi tasemel ning pärast seda langetavad meie poliitikud otsuse meie osaluse kohta pärast 2014. aastat.
Afganistani sõda on kestnud juba kaua. Millisena näete teie selle mõju NATO-le ja selle riikide sõjavägedele?
Pole kahtlust, et Afganistan on mõjutanud kõike, mis on meie relvajõududega seotud – alates doktriinidest, väljaõppest, varustusest, varustussüsteemidest, juhtimissüsteemidest, luurest jne.
Samas ei tohi me unustada, et relvajõudude esmane ülesanne on oma riigi ja territooriumi kaitse ning mitte kõik Afganistanist saadud kogemused pole selle esmase ülesande täitmiseks väga kasulikud. Näiteks mässuliste isevalmistatud pomme, mis on vastase kõige sagedamini kasutatav relv Afganistanis, me ilmselt Poola territooriumil ei kohtaks.
Sellegipoolest on sellises sõjakeskkonnas viibimine meie sõdurite jaoks midagi uut ning see valmistab neid psühholoogiliselt ette, et nad oleksid sellises keskkonnas efektiivsed. Tavaliste õppustega on seda keerukas saavutada. Mainitud vaatenurgast aitab Afganistani operatsioon meie relvajõudude esmase funktsiooni täitmise ettevalmistusele kaasa.
On räägitud, et mõne riigi puhul on Afganistan relvajõudude tähelepanu fookusest välja löönud – nad tegelevad liiga palju välismissiooniga ja mõtlevad liiga vähe klassikalisele oma territooriumi kaitsele. Kuidas teile need asjad paistavad?
Tõenäoliselt on igal riigil oma vaatenurk, kogemus ja arvamus.
Poola kontingent Afganistanis, mis koosnes varem 3000 ja nüüd koosneb 2600 sõdurist, moodustab 2,5–3 protsenti meie relvajõududest. Mistap oleks raske öelda, et seda on liiga palju – 97 protsenti on kodus Poolas. Ent kui rääkida rahast, siis kulutame Afganistanile palju rohkem kui kolm protsenti oma eelarvest. Eriti moderniseerimisele ja palkadele.
Loomulikult oleks alati hea omada rohkem raha teisteks eesmärkideks, kuid me ei tohi unustada, et rahvusvahelise alliansi ehk NATO liige olemine tähendab, et meil on kohustused. Ja neid kohustusi peaksime üritama täita, isegi, kui need ei ole alati meeldivad. Sõdurite töö pole alati meeldiv, see on meie ameti iseloom.
Poola kaitseväes teenib vähem naisi – 2,1 protsenti – kui üheski teises NATO armees. Miks nii?
Tõenäoliselt on see nii seetõttu, et me hakkasime naisi kaitseväkke võtma hiljem kui teised riigid. Naisohvitserid on sõjaväega liituda saanud alati, aga naissõdureid hakkasime me võtma 2010. aastal.
Meil läheb tõenäoliselt aega, enne kui jõuame samade protsentideni nagu teised NATO riigid (kõige rohkem naissõjaväelasi on Ungaris, kus nad moodustavad 20 protsenti kogu kaitseväest, toim). Aga naisohvitsere on meil umbes viis protsenti.