President Toomas Hendrik Ilves rõhutas täna riigikogu ees peetud kõnes korduvalt vajadust hoida usaldust ja usku oma riiki ning ütles ka, et ehkki justiitsminister Kristen Michali ametis jätkamine on ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja erakonna otsustada, kujundab seegi valik Eesti poliitilist kultuuri ning seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.
Ilves ütles täna riigikogu sügisistungjärgu avaistungil peetud kõnes, et usk ja usaldus on meie suurim väärtus, kapital, mida tuleb hoida kõigi raskuste ja kiusatuste kiuste. Mis tahes mäng selle usaldusega nõrgestab, õõnestab ja kahjustab tema sõnul Eestit ning võib lõpuks hävitada ka meie kõigi ühise riigi. «Selleks pole rahvas küll kellelegi oma võimu delegeerinud,» lausus ta.
Seetõttu on ta enda sõnul mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad ning kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järgi. Tema sõnul pole see enam meie unistuste Eesti, kus arvatakse, et võim on mingi suletud kast, klann või kartell.
Ilves märkis, et vabas ühiskonnas ei saa võimukohad olla suletud, vaid alati peab säilima terve konkurents, aus kriitika ja selge vastutus. «Erakondade rahastamise süsteem, valimiskorraldus ja parlamendi töökord on hakanud konkurentsi piirama, valimisolukorras on tekkinud koguni kõlvatu konkurents. See ei meeldi Eesti inimestele. Ja õigusega ei meeldi,» ütles president.
Tema sõnul on just eriti sel aastal lubamatult palju umbusku ja pettumust, millega käib kaasas viha. «Jälgin murega seda tooni ja emotsiooni, mis kannab meedia ja valitsuse vahelist arvamustevahetust. Vahel tundub, et siin pole eesmärgiks enam mitte riigi arengu ees seisvate valikute selgitamine, vaid püütakse teineteisele haiget teha. Meelega. Ja võimalikult palju,» lausus ta.
Ta tõi näiteks presidendivalimisteks valmistuva USA, kus on nii meedia ja poliitikute ning poliitikute omavaheline kurjustamise, mõnitamise ja solvamise eskaleerimine hävitanud võimaluse leida hädavajalikke kompromisse, et seda riiki ja rahvast raskustest välja aidata.
«Seal võetakse kontekstist välja lauseid ja tümitatakse üksteist ning omavaheline rääkimine muutub võimatuks. Keegi ei kuula enam sisulisi argumente, arutelu asemel on ärapanemise võistlus. Hea riigikogu, hea Eesti rahvas, kas me mitte ei liigu samas suunas?» küsis Ilves ja ütles, et ühel hetkel saab sellest allakäiguspiraal ja koos sellega tekib põlgus meie poliitilise süsteemi, demokraatia ja Eesti riigi vastu. «Tekib see, mille kohta oleme lugenud ajalooraamatuist ning mida näeme juhtumas paljudes riikides, mis – ja mitte juhuslikult – vajuvad üha sügavamale majanduskriisi sohu.»
Ta märkis, et kui riik ei ole enam oma ja usaldusväärne, siis kaotavad ka kodanikud soovi selle riigiga tegemist teha ja sellega ausalt suhelda ning siis muutub kangelaseks see, kes suudab seda riiki ning riiki esindavaid poliitikuid ja ametnikke kõige kavalamalt alt tõmmata.
«Nii nagu Eesti on oma, on kogu Euroopa oma murede ja rõõmudega oma, ja sellesse tuleb ka nii suhtuda. Hoolega. Vastutusega, nagu vabadele inimestele kohane. Vastutades oma sõnade ja tegude eest, hoiame oma vabadusi ja demokraatliku riigi hüvesid,» rääkis Ilves. «Muu hulgas hoiame oma vabadust arvustada vahel sõnu valimata poliitikuid ja riigivõimu, kartmata, et meid selle eest karistatakse.»
Samas kutsus ta hoidma neid etteheiteid puhkudeks, kui poliitikud ja riigivõim annavad selleks tõesti põhjust. «Näiteks siis, kui me valitud rahvaesindajad - võimu mis tahes tasemel - suhtuvad lugupidamatusega kodanikesse, ei võta kuulda nende õigustatud või isegi õigustamata kaebusi, ega seleta oma otsuseid. Siis on irdumine riigist ja rahulolematus võimuga paratamatu,» ütles president.
Ilves osutas, et kui poliitikud kurdavad, et neile tehakse liiga, siis võib sageli öelda, et tehaksegi, kuid see on varasema suhtumise tulemus, kumulatiivne vastumeelsus, mis lõpuks väljendub ülepingutatud reaktsioonides. «Ent ebaadekvaatne võib see ehk tõesti olla üksikjuhtumi korral, ent laiemas ja eelnevat konteksti arvestades paraku täiesti ootuspärane,» sõnas ta.
Ilvese sõnul saame vaid ise otsustada, missugust poliitilist kultuuri ja riigielu õhustikku me tahame: kas bütsantslikku hirmuõhkkonda, kus kodanikke käsitletakse omandi ja orjadena, sellist kavaldamist, kus seadused väänatakse poliitikute himudele vastavaks ning millest seejärel võtavad eeskuju kogu ühiskonna liikmed, või põhjamaist ausust ja läbipaistvust, kus riik on meie ühine omand.
«Siit tuleneb ka mu vastus põletavale päevaküsimusele, kas üks minister peaks ametist tagasi astuma. Otsest kohustust tal selleks ei ole. Uurimine käib ja pole teada, kas asi üldse jõuab kohtusse. Me võime tuua palju näiteid teistest riikidest, ka Euroopa Liidust, kus ministrid, ka peaministrid ja presidendid, on olnud aastaid uurimise all, ent nad pole oma ametist loobunud,» ütles Ilves, kelle sõnul on see valik ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja erakonna teha.
Samas avaldas ta lootust, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri, viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse, ning seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne. «Ja usaldus, nagu ennist ütlesin, on Eesti kapital, mille mahalaristamist ei ole võimalik sallida,» lausus president.
Ilves lisas, et eelkõige tuleb praegu muretseda selle eest, et Eestit oleks võimalik hoida parimas võimalikus vormis, õigel teel. «Me peame taastama usalduse nii hästi ja ruttu kui vähegi suudame: tuleb lõpetada alatute võtetega üksteise ületrumpamine, me peame suhtuma rahvasse suurima võimaliku austuse ja tähelepanuga, leidma võimaluse toetada neid, kes on hädas, kinnitada ka nende usku Eesti tulevikku. Seda ülimat soovi ja ülesannet on me rahvas alati sõnadetagi teadnud,» ütles Ilves.