Sotsioloog: müüte vanemaealiste kohta luuakse juba kooliõpikus

Sageli vaadatakse üle 60-aastaseid kui ühtset vanurite gruppi

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuvand, et vanemaealised on pigem ühiskonnale koormaks, on ühiskonnas visa kaduma, sest seda õpetatakse noortele juba kooliõpikutes, tõdes sotsioloog Iris Pettai. Seetõttu on tema hinnangul vanemad inimesed tööturul ka väga nõrgal positsioonil.

«Mulle tundub, et meie valitsus on vanemaealiste tööturu osas äärmiselt optimistlik. Meie riik näeb nii hea välja, et me nagu ei peakski midagi tegema,» muretses Pettai vanemaealiste töötamist käsitleval konverentsil.

Eesti asub vanemaealiste tööhõive määralt Euroopa Liidus Rootsi järel teisel kohal. Samuti on Eestis viimase kümnendi jooksul on vanemaealiste aktiivsus kasvanud.

Paljudel erialadel on vanemaealiste hulk juhtival positsioonil. Näiteks töötlevas tööstuses on iga viies töötaja üle 55 aasta vana, hariduses on neid 14 protsenti, hulgi- ja jaekaubanduses 11 protsenti, tervishoius ja hoolekandes 10 protsenti.

«Vanemaealisi jätkub igale tasandile – nad domineerivad lihttööliste seas, kõige rohkem on neid ka seadme- ja masinaoperaatorite seas, aga jätkub ka tippspetsialiste (15 protsenti) ning on suur osakaal ka seadusandjate, kõrgemate ametnike ja juhtide seas,» tutvustas Pettai statistikat.

Eakate suurimaks probleemideks pidas ta aga seda, et töötuks jäämise korral tuleb neil reeglina väga kaua – aasta või enam – tööd otsida. «Töötukassa ja sotsiaalministeeriumi poolt on nad tunnistatud tööturu riskigrupiks,» sõnas sotsioloog.

«Nad otsivad nii pikalt tööd, et lõpuks on nad kaotanud eneseusu, pinna jalge alt, neil pole tulevikku, nad on nõus tegema ükskõik mis tööd, mida neile pakutakse. 82 protsenti valmis tegema tööd, mis absoluutselt ei vasta nende haridusele ja kvalifikatsioonile, 60 protsenti on nõus saama selle eest ääretult madalat palka, vaid 250-300 eurot kuus,» loetles Pettai vanemaealiste ebasoodsaid tingimusi.

Lisaks on Eestis eakatel piiratud võimalused ümberõppeks. «Eestis investeeritakse väga tagasihoidlikult vanemaealiste ümberõppesse ja täienduskoolitusse. Kui tööandjad koolitavad, siis eelistavad nad päris selgelt nooremat tööjõudu, pidades vanemate õpet raharaiskamiseks.»

Pettai tõdes, et eakate tervislik seisund on tõesti halb. 2010. aastal ei töötanud tervislikel põhjustel ligi 20 000 vanemaealist, mis on väga suur arv. 2011. aastal tehtud uuringus hindas oma tervislikku seisundit halvaks või väga halvaks iga kolmas üle 65-aastane.

Riskantne tööjõud

«50+ inimesed on tööandja jaoks riskantne tööjõud. Nad eeldavad, et eakatel ei ole nüüdisaegseid teadmisi ja tööoskusi, nad ei suuda nii intensiivselt töötada kui noored – mis on ilmselt ka õige – ning et nad pole piisavalt paindlikud. Paraku on need kinnistunud eelarvamused, mistõttu kui saab vabale kohale valida noorema inimese, valitakse igal juhul tema,» kirjeldas Pettai.

Nii tulebki vanematel hoolimata haridusest ja kogemusest leppida teisejärguliste abitöödega: valvur, koristaja, sanitar, garderoobitädi, nõudepesija, tõdes Pettai reaalsust.

Kuvand, et vanemaealised on pigem ühiskonnale koormaks, on visa kaduma, tõdes Pettai, tsiteerides 7. klassi inimeseõpetuse õpikut, kus vanemaealist (üle 55-aastast) kirjeldatakse kui elatanud, kahaneva jõu ja nõrgeneva mäluga inimesi, kel tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest. «See on sõnum, mis antakse noortele,» imestas sotsioloog.

Teiseks võetakse vanemaealisi ekslikult ühtse massina: «Tegelikult on suur vahe, kas vanus on üle 90 aasta ja inimesel on tõesti juba raske töötada. Pealegi kuuluvad 60- ja 90-aastased täiesti erinevatesse põlvkondadesse,» lisas Pettai.

«Uuringud näitavad, et paljud 60-75-aastased terved, füüsiliselt tugevad, hea haridusega inimesed võivad tänu tervislikele eluviisidele ja meditsiinile olla elulaadiga, mida 30 aastat tagasi elasid 50-aastased,» murdis ta müüti.

Pettai sõnul oleks töötajatele vaja sõnumit, et nad on tööturule oodatud, tööotsijale sõnumit, et neil on õigus ümber- ja täiendõppele. Tööandjatele oleks vaja riigilt sõnumit, et nende riske aidatakse maandada, sest praegu on nad jäetud üksi. Luubi alla tuleks võtta vanemaealiste tervislik seisund, kardinaalselt tuleks muuta mõtteviisi ja kaugema eesmärgina oleks tarvis terviklikku pilti, mis on 10-15 aasta pärast riigi tööturul teisiti.

Tagasi üles