Charles Gounod’ ooper «Faust» (1859) väärib tähelepanu meisterliku orkestratsiooni, meloodiarikkuse ja nõudlike vokaalpartiide pärast. Teose viib aga kreeni pealiskaudne, logisev ja loogikavaba süžee, milles pole eepilist mõõdet, karakterite monumentaalsust ning seega ka korralikku draamat. Gounod’ ooper elab juba poolteist sajandit samavõrd edukalt kui kriminaalselt Goethe samanimelise kirjandusteose sümboolse kapitali arvelt.
Ikka on leidunud lavastajaid ja dirigente, kes selle suhteliselt operetliku melodraama mootori võimsust üle hinnates on püüdnud «Fausti» esitada wagnerlikus mõõtkavas, paljastades aga üksnes teose pinnapealsust, suutmatust kanda sügavamaid tundeid või ideid. Estonia uusversiooni lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Ene-Liis Semper ja dirigent Vello Pähn ei näi õnneks «Fausti» draamat väga tõsiselt võtvat: ooper leiab sisulises plaanis mahamängimist mitte kui metafüüsiliste konnotatsioonidega jalaga-näkku tragöödia, vaid mõõdukalt meelelahutuslik mõistujutt.