Aasta aega perevägivallale suuremat tähelepanu pööranud prokuratuuri ja politsei koostöö on kasvatanud taoliste uurimiste arvu pea poole võrra.
Uurimistaktika muutus suurendab perevägivalda
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
2. november 2012, 00:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oleme oma tegutsemist taoliste sündmuste puhul üritanud kogu aeg täiustada,» ütleb paljude perevägivallajuhtumitega tegelev Põhja prefektuuri kriminaalpolitsei vanemkomissar Reimo Raivet. «Meil on nüüd probleemiga seoses tekkinud kindlad pidepunktid ja praktika, kuidas iga juhtumi puhul tegutseda.»
Nendeks pidepunktideks on märgid, millele politsei peab perevägivallast kuuldes otsustavalt reageerima ja väidetava vägivallatseja vähemalt lühikeseks ajaks arestikambrisse paigutama. «Väidetava kallaletungija jätkuv agressiivsus, purjusolek, relva olemasolu või kannatanul selgete tervisekahjustuste ilmnemine,» loetleb Raivet.
Kriminaalasja algatamisest piisab nüüd tihti kasvõi sellest, et naabrid kinnitavad kõrvalkorteris toimunud ägedat tüli ning tüli ühel osapoolel on silmaganähtav trauma. Näiteks silmaalune paistes. Isegi, kui kannatanu ise väidab, et midagi pole toimunud, on menetlus sinika tekkimise väljaselgitamiseks pigem möödapääsmatu.
Kõik need uurimised ei pea jõudma kohtusse ja lõppema süüdimõistva otsusega. Pigem loodetakse efekti sellest, et taoline nulltolerants hoiab edaspidi vägivaldseid isikuid kodus veidigi tagasi.
Taoline, lähisuhte vägivalla tõlgendamine nii-öelda kõrgendatud ohuallikana on toonud tänavu kaasa sellesisuliste uurimiste järsu kasvu. Ehkki justiitsministeeriumi kuiv statistika räägib aastasest tõusust Tallinnas ja Harjumaal umbes kolmandiku võrra, nimetab politsei ise selleks numbriks isegi kümmekond protsenti suurema arvu.
Raivet pakub, et lähisuhte vägivalla ohvrid on ajapikku saanud õnneks kuriteost teatamisel julgust juurde ja sellest on kasvanud ka teatamiste arv. «Meil on juhtumeid, kus kannatanu annab politseile teada juba esimesest korrast, mil talle kallale tuldi. Tavaliselt varem nii ei olnud.»
Probleemne on endiselt meeste vastase vägivalla juhtumid, sest häbitundest ajendatult ei soovi mehed nende kallal naise poolt toimepandud vägivallast meelsasti teatada. Raivet teab lugusid, kus naise käe läbi raske noahaava saanud mees üritab isegi haiglas viimse hetkeni «udu» ajada.
Ning praktika näitab, et naiste vägivald meeste suhtes on tagajärgede poolest sageli raskemgi st. naiste tekitatud vigastused on kannatanutele suuremad, kui meestel. «Kui mees lööb lihtsalt käega, siis naine võtab appi näiteks noa,» ütleb vanemkomissar.
Loe pikemalt perevägivallajuhtumitest ja nendele järgnenud karistustest Postimees Plussist või Postimehe paberlehest.