Kutseõpingute poolelijätmine on tõsine ja kasvav probleem

Oliver Kund
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hobumajanduse eriala tund kutsekoolis. Foto on illustreeriv.
Hobumajanduse eriala tund kutsekoolis. Foto on illustreeriv. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Haridus- ja teadusministeeriumi tellitud uuring paljastab, et kutseõpingute katkestamine on Eestis tõsine ja kasvav probleem: aastatel 2004-2011 jätsid koolitee pooleli 40 063 noort ehk iga viies kutseõppur. 90 protsenti neist jäid ka hiljem kutse- või kõrghariduseta.

Uurijad tegid katkestamise põhjuste tuvastamiseks süvaintervjuud enam kui 60 varem õpingud katkestanu või katkestamisohus oleva noorega ning kümmekonna kutseõppeasutusega.

Ilmnes, et noored lahkuvad kutsekoolidest põhiliselt kas enda isikust, perekonnast, rahalisest seisust või koolist tulenevatel põhjustel.

Teravaim probleem tuleneb just noortest endist, sest väljakukkumiseni viib kõige sagedamini isiklik laiskus, õpiharjumuste puudumine või võimetus uutes tingimustes kohaneda.

Eriala ei valita tihtipeale mitte huvist, vaid umbropsu hea õnne peale, lähtudes lähima kooli pakkumisest, perekonna eeskujust või sellest, millisele erialale on lihtsam madalama konkursi tõttu õppima pääseda.

Kutsekoolide õpetajad põhjendavad, et noored tulevad juba põhikoolist kehvade teadmiste, õpioskuste ja õpimotivatsiooniga. Katkestanud väidavad aga vastu, et põhikoolis nõuti neilt oluliselt rohkem õppimist kui kutsekoolis, mistõttu kaotasid õpimotivatsiooni ka need, kellel see põhikooli lõpetades olemas oli.

Vähemalt sama sage põhjus on, et noor on lihtsalt valinud vale eriala. «Eriala ei valita tihtipeale mitte seetõttu, et tuntakse antud valdkonna vastu sügavamat huvi, vaid umbropsu hea õnne peale, lähtudes lähima kooli erialade pakkumisest, perekonnaliikmete eeskujust ja soovitustest või sellest, millisele erialale madalama konkursi tõttu õppima pääsetakse,» nenditakse uuringus.

Pedagoogidele valmistab suurt muret ka õpilaste vaimne tervis – sageli on noored võimetud uutes tingimustes kohanema, neil pole piisavalt tugevat iseloomu ega järjepidevust eesmärgi nimel pingutada. See viib ekstreemsete juhtumiteni, näiteks esineb aeg-ajalt enesetapukatseid ja enesetappe ja surmaga lõppevaid mõnuainete üledoose.

Teiste põhjustena kutseõppe pooleli jätmisel mainiti perekondlikke probleeme, lapsevanemaks saamist, aga ka rahapuudust, mis sunnib täiskohaga tööle asuma.  

Katkestajad kritiseerivad kutsekoolides toimuvat

Uuringus nenditakse, et õppurid toovad lahkumise põhjusena ka koolis toimuva.  Näiteks satutakse konfliktsetesse suhtesse õpetajate või kaasõpilastega, ei peeta koolipersonali piisavalt kompetentseks või ei olda rahul õppe kvaliteediga.

Koolipersonali arvates teeb kool õpilaste toetamiseks palju, katkestanute intervjuudest kumab aga läbi, et puudujaid ja mahajääjaid peetakse lihtsalt laiskadeks ja nende probleemidesse ei süveneta.

Näiteks võtab õpimotivatsiooni alla koolivägivald, aga ka tänapäevaste õppematerjalide ja -vahendite puudumine kutsekoolides. Lahkujad kirjeldasid, kuidas õppetöö käib suuresti õpetaja dikteerimise ja õpilaste ümberkirjutamise taktis, mis ei soodusta huvi teket.

Veelgi enam, hoolimata kutseõppe reformidest ei nähta noorte seas kutseõppeasutusi endiselt kohana, mis eeldab tõsist õppimist, süvenemist ning pingutamist. See omakorda viib alla kutsehariduse maine.

Sekkumismeetmed pole piisavad

«Õpilased ei tunne kaasaegset töömaailma, kuid nad ei tunne ka piisavalt iseennast ja oma andeid-võimeid, et teha edu tagavaid elukutse- ja õppimisvalikuid. Neid tuleb selles rohkem aidata,» summeeris uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse juhataja kohusetäitja Kerly Espenberg.

Uuringu autorid pakuvad, et esimese sammuna tuleks sotsiaalselt ebaküpsetele põhikoolilõpetajatele anda senisest paremat karjäärinõustamist. Oma roll on ka põhikoolil, mille õpetajad peaksid õpilasi suunama just nende isiklikke tugevusi toetavatele erialadele. Noored võiksid juba põhikoolis puutuda kokku erinevate elualade tööandjatega.

Kutseõppeasutustes tuleks esimestel õppeaastatel tutvustada õppuritele ka teisi erialasid, et neil oleks võimalus huvi muutudes aega kaotamata ikkagi sobivamale erialale suunduda.

Kursusejuhendajale tuleks tagada piisav aeg õpilaste toetamise rollile keskendumiseks. Ideaalis võiks kutsekoolides olla professionaalsed rühmajuhendajad, kellel ei ole muid ülesandeid.

Selleks, et paraneks õpetajate suhtlemisoskused ja erialatunni ülesehitus, soovitab uuring kutsehariduses sisse viia õpetajatele tagasiside andmise süsteem. Samamoodi võiks kasu tuua arenguvestluste korraldamine õpilastega.

Majanduslike probleemide seljatamiseks pakuvad uurijad välja tõhustada teavet toetusvõimaluste taotlemiseks ja teha koostööd kohalike sotsiaalametnikega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles