Liiklushuligaani argipäev – 200 km/h

Ants Vihmand Foto: Sille Annuk

End paadunud liiklushuligaaniks nimetav Tartu ettevõtja Ants Vihmand kihutab Eesti teedel pidevalt üle 200 kilomeetri tunnis ja on pahane liikluspolitseinike peale, et need ei suuda teda kuidagi takistada.

Te räägite, et sõidate Tallinnast Tartusse tunni ajaga. On see teile tavaline?

Jah, on küll. Olengi selline. Pole midagi teha.

Miks?

Olen niimoodi harjunud ja selle eest pole karistust kunagi järgnenud, sest sel ajal, kui ma sõidan tunniga, pole politseid mitte kusagil. Mu rekord Tallinnast Tartusse on 44 minutit.

Kas te kihutamist endale ja teistele ohtlikuks ei pea?

Mul on suhteliselt hea auto ja ei ole kunagi midagi ohtlikku olnud. Saksamaa kiirteedel, kus on küll väga head teed, sõidetakse veel suuremate kiirustega ja ei juhtu eriti midagi. Loomulikult on ohtlik ja ma tean seda. See ongi minu etteheide liikluspolitseile, et minusugustel võimaldatakse niimoodi kihutada.

Kuidas nii?

Kui ma sõidan mõnel vihmasel sügisõhtul, siis tean, et teedel pole kunagi politseid. Ainsad kohad, kus politsei võib Tallinna-Tartu maanteel olla, on päris Tallinna piiril, kus nad mõnikord on ka pimedal ajal olnud, Kükital, kus nad käivad söömas, ja võib olla Adaveres. Kusagil mujal neid pole ja seal võib sõita ükskõik millise kiirusega.

Nii et kehva ilmaga pole te kordagi politseile vahele jäänud?

Täpselt nii. Mind karistatakse nende kohtade peal, kus pole mingit ohtu. Ohtlikes kohtades võin aga sõita nagu tahan.

Millised on need ohutud kohad, kus trahvi saab?

Viimase trahvi sain Kilingi-Nõmmest neli kilomeetrit Pärnu poole. Kohas, kus on mõlemal pool lage põld, tee on

70 meetrit lai, päikesepaisteline ilm, täiesti kuiv tee ja väga väike liikluskoormus. Polnud ohtu, et keegi võiks ootamatult teele tulla, polnud kõrvalteid, kust võiks keegi ette sõita – ma sõitsin 90 alas 120ga ja tõenäoliselt jään nüüd seetõttu loata.

Kui luba ära võetakse, kas sõidate edasi?

Ikka. Siis tuleb lihtsalt hoida väga madalat profiili, sõita natuke vähem silmapaistva autoga ja loota, et rohkem midagi ei juhtu. Ja kui juhtub, siis esimese korra eest karistatakse vaid rahatrahviga, kuid see mulle eriti ei mõju.

Milline on see madalama profiili auto?

Mul on väga mitmesuguseid autosid. See auto, millega ma olen kõige suuremaid kiiruseületamisi teinud, on tuunitud kahe turboga 500 hobujõuline Audi S8, mis sõidab kuni 320 km/h ja seda kiirust olen ka Tallinna-Tartu maanteel näidanud.

On teil liikluspolitsei kohta veel kaebusi?

Mulle ei meeldi, kui neile kehtivad teistsugused reeglid kui ülejäänud inimestele. Linnas liiguvad politseiautod stabiilselt üldisest liiklusvoolust kiiremini ja seda ilma vilkuriteta.

Peatasin Tartus Ülikooli tänaval õuealas politseiauto, kes liikus minu ees kiirusega 60 km/h. Politseinik teatas, et tal oli raske päev ja kõht valutab ning ta peab apteeki minema. Mina oleksin sama jutu peale samas situatsioonis jäänud kuueks kuuks loata ja maksnud kuni 18 000 krooni.

Maanteedel liiguvad politseiautod stabiilselt sama kiirusega nagu kõik normaalsed juhid, see tähendab 90 alas 120 km/h – selle eest karistatakse samuti juhtimisõiguse äravõtmisega. Politseinikel on linnas turvavöö kinnitamata ka sellesisulise kampaania ajal.

Sõidame koos tuttava liikluspolitseinikuga 150ga, tema on roolis. Kui meid peatatakse, siis näitab ta töötõendit ja protokolli ei tehta kunagi, sest ta on oma.

Ühelgi politseinikul pole karistusregistrit, kuigi nad sõidavad nii, nagu juhtub. Neile endile on kõik lubatud ka siis, kui nad on eraauto roolis ja ajavad omi asju – neid ei karistata.

Praegu käib kampaania, et karistusena kohaldataks rohkem juhtimisõiguse peatamist. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas saab õigusriigis üks organisatsioon ise endale selliseid mängureegleid kehtestada.

Väidetavalt on karistuste karmistamise ajendiks liikluskultuuri tuntav halvenemine. Selle põhjendusena tuuakse liiklusõnnetuste arvu suurenemist viimasel ajal.

Samas on uurimusi, mille järgi autode arvu kahekordistumine toob kaasa kuni 20-kordse avariide arvu kasvu. Eestis suureneb autode hulk liikluses 15 protsenti aastas, selle põhjal väidaksin, et liiklusõnnetuste arvu umbes sama suur kasv tähendab tegelikult hoopis liikluskultuuri paranemist.

Politsei meelevaldne statistiliste andmetega manipuleerimine on lihtsalt osa võitlusest täiendava raha saamiseks, et tõestada oma vajalikkust ja õigustada oma mugavaid töömeetodeid.

Arvamus

Villu Vane
staažikas liikluspolitseinik

Liikluseeskiri kehtib ka siis, kui politseid näha ei ole ning just selleks, et liiklejad jõuaks turvaliselt ühest punktist teise. Iga liikleja, liiklusmärgi, foori, ülekäiguraja jne juurde ei ole võimalik politseinikku seisma panna, seda ei tehta üheski riigis.

Liikluseeskiri on kõigi liiklejate kokkulepe ja tuleb eeldada, et kõik liiklejad peavad sellest kokkuleppest kinni.

Sõidukiiruse valimisel tuleb arvestada, et füüsikaseadused kehtivad kõigile sõltumata automargist. Kiirusepiirangud on kehtestatud liiklejate endi ohutuse tagamiseks lähtuvalt reaalsetest oludest. See, millega lõpeb lubatust kaks korda suurem kihutamine, oleme näinud pärast traagilisi liiklusõnnetusi korduvalt. Näiteks eelmise aasta 13. augustil juhtunu, kus alkoholijoobes sõidukijuht põhjustas kihutades õnnetuse, milles hukkus kolm inimest.

Selge on see, et tavakaristused ei mõju kõigile ühtmoodi ja kahjuks on inimesi, kelle suhtes tuleb rakendada tavalisest rangemat karistust. Lubatud sõidukiiruse üle 40 km/h ületamise eest karistatakse arestiga.

Ka politseinikele kehtib liikluseeskiri ja neid on ka karistatud ja karistatakse edaspidi kiiruseületamiste ning muude liiklusrikkumiste eest. Kui kellelgi on etteheiteid politseiametnike käitumisele, siis palun sellest kohe teada anda politsei sisekontrollile, mitte aga ajakirjanduse kaudu, mis muudab reegleid rikkunud politseiniku tabamise vähetõenäoliseks. Kõiki neid vihjeid sisekontrollile võetakse täie tõsidusega.