Väärt vidin kuumalt maalt

Ei mingit salaja klõpsimist! Martin Lazarev küsib alati tänaval luba, kui soovib kedagi pildistada. «Kogemusega õpid nägema õiget momenti ja kiiresti otsustama, kas astuda ligi ja luua kontakt või mitte. See on ühe-kahe sekundi küsimus,» lausub ta. Foto: Martin Lazarev

Seitse aastat tagasi Eestist Brasiiliasse kolinud graafiline disainer Martin Lazarev on loomeenergia valla päästnud – ja tulemusi, kauneid ja huvitavaid, tuleb igalt rindelt.
 

Ühtäkki märkas Martin Lazarev, et on Rio de Janeiro liinibussis suurim saak. Ta tegutseb teisel pool maakera graafilise disainerina, kuid armastab vabal ajal käia pildistamas. Nii ta siis istuski, kaasas kaks kaamerat ja objektiivid, Rio liine ja numbreid suurt tundmata päise päeva ajal bussi, mis viis getosse. Seal sisenesid kaks bandiidipoissi.

Üks jäi bussi ette passima, teine sammus tagaotsa. Ühel, märkas Lazarev, oli relv vöö vahel.

Lazarev teadis, et kui Brasiilia suurlinnades profikaameraga ringi käia, tuleb silmad ka selja taga lahti hoida. Kohalikud olid teda kümneid kordi tänaval hoiatanud, et olgu oma aparaadiga ettevaatlik. Telefoniröövid on sealkandis nõnda argised, et neid tuleb võtta elu paratamatu osana. «Kui minu kooliajal keegi tundi hiljaks jäi, ütles ta, et äratuskell ei helisenud,» meenutab Tartust pärit Lazarev. «Brasiilia õpilane aga ütleb, et teda rööviti.»

Kuid brasiillased hoolivad turistidest. Ja olgugi et Lazarev ei ole turist – ta elab ja töötab Brasiilias juba seitsmendat aastat –, eristub ta oma heledama nahavärvi ja silmade järgi põlistest elanikest teravalt. Ta märkas, kuidas piletimüüja tegi talle silma ja koputas seejärel juhi õlale. Juht pidas bussi kinni ja avas uksed. «Panin naksti istme pealt minema,» kirjeldab Lazarev. «Üks bandiit hõikas veel portugali keeles järele, et nõrk, nõrk!»

Närv hüppab püsti

Aga see oli üks hoopis teistmoodi probleem seoses fotograafiaga, mis pani Lazarevi (36) Brasiilias mõtlema teistsuguses, loovas suunas. Asi oli juhtmetes. Neid on fotovarustusega kaasas alalõpmata terve hunnik, need on pikad ja lähevad muudkui sassi. Peale selle eksis pahatihti fotojuhtmete sekka ID-kaardi juhtmega lugeja. Kas juhtmeid kuidagi vähemaks ei saaks?

See juhtus möödunud kümnendi lõpus. Lazarev oli Brasiilias järjekordsel pildistamisreisil. Aga päev oli hirmus palav ning ta otsustas võõrastemajas veidi pikutada. Poolunes jooksis mõte oma rada. «Hops! tuli idee pähe,» mäletab ta juhtmeta ID-kaardi lugeja sündi. «Kargasin voodist välja ja võtsin oma ID-kaardi. Selle kiip pole ju keskel, vaid nihkes, ja see annab võimaluse, et USB-otsik sobib sinna kenasti sisse-välja käima. Võtsin joonlaua kätte, hakkasin mõõtma – kurat, kõik klapib millimeetri pealt! ID-kaart oleks nagu loodud mu idee jaoks.»

Idee elluviimiseks oli vaja teiste abi. Ega Lazarev graafilise disainerina jaga ju kõiksugu tehnilisi küsimusi. Ta tegi mõned joonised ning näitas neid asjatundlikele tuttavaile. Tore mõte, ütlesid nood, aga tuld sellest ei võtnud.

Möödus pool aastat, kui hea sõber Argo Männiste ühendust võttis ning teatas: teeme ära. Temast sai arendusjuht. Turundusmeestena liitusid Arte Ermel ja Argo Karuse.

Kuigi juhtmeta ID-kaardi lugeja, tootenimega +iD, näeb välja imelihtne, ei kulgenud selle väljatöötamine sugugi mängeldes. Polnud ju kellelgi nelikust inseneriharidust. «Peab olema tugev kannatus, kui alustada nullist,» kirjeldab Lazarev. «Närv hüppas vahel püsti oma tiimi inimeste peale. Ma pole ka kerge iseloomuga, tahan läbi suruda oma ego ja ideed. Üks lahendus ei sobinud mulle, teine ei olnud tehniliselt teostatav... Aga kuulad, mis teised räägivad, ja õpid. Kaalusime kokku üle 20 erineva disaini. Tagasi vaadates ajab naerma, sest paljud olid nii totrad – kuidas üldse saab selle peale tulla?!»

Kui joonised viimaks valmis, tuli leida tehas. Vajalikud paberid, sealhulgas kasuliku mudeli ja tootedisaini kaitse kaasas, otsisid nad tootjat Hiinas. Kuni ühtäkki, tont teab täpselt, kus ja kuidas, sai keegi jooniste koopiad enda kätte. Müügile ilmus Eesti meeste kavandi otsene, ent odav koopia, kokku pandud riiulikomponentidest; isegi märge, et sobib e-valitsuses kasutamiseks, on usinalt maha viksitud.

«See on ju Aasia ja meie ei ole Apple, kes suudaks tohutu advokaatide armeega minna kallale, kes seda tegi,» lausub Lazarev. «Ja see pole ka oluline. Meie rõhume oma toote puhul kvaliteedile ja disainile.»

Ideest teostuseni kulus kolm aastat. Kaua? «Üldse mitte,» kinnitab Lazarev. «Paljudel isehakanud tootedisaineritel on läinud kuus kuni kümme aastat, sest kõik lahendused peab ise leidma, samuti võivad tekkida möödalaskmised. Meile tehti ka üks pisike elektroonikajupp valesti ja kohe tekkis pool aastat viivitust, kuni lasime selle ümber teha. Sa suhtled Aasia inimestega küllaltki umbkeelselt: kõik ei räägi inglise keelt hästi, joonised on hieroglüüfides.»

Igatahes paistab +iD-le helge tulevik. Tellimusi on tulnud paljudest riikidest, Soomest Austraaliani ja Ungarist Kanadani. Lisaks lähevad pangad kõikjal üle koodikaar­tidelt ID-kaardiga identifitseerimise peale.

Blondid mehed kuumal maal

Kuigi Lazarev on pooleteise kümnendi jooksul loonud logo või firmagraafika umbes 300-le Eesti ettevõttele ja ühendusele – märkimisväärse osa noist on ta teinud Brasiilias elades –, tunneb laiem loomeüldsus teda ilmselt pigem fotograafina. Ta on Eestis andnud välja Brasiilia-teemalise fotokalendri ning korraldanud oma töödest näitusi. Aastatega on ta vabast ajast pildistanud Brasiilias rohkem kui 2000 inimese portreed ning kavatseb kevadel, kui naaseb Siberist Baikali äärest Eesti õudussugemetega põnevusfilmi «Must alpinist» võtetelt, otsida fotoalbumi üllitamiseks kirjastuse.

Hoolimata fotokunstiga seotud plaanidest hoidub Lazarev kindlameelselt sellest, et fotograafiast võiks saada töö. «See rikub fotograafia ideeliselt ära, kui hakata sellega otseselt raha teenima. Su mõtted muutuvad, töösse ei jää enam alles puhast fotograafiat,» selgitab ta Skype’i teel Riost, kus elab ookeaniäärses Flamengo linnaosas, mitte kaugel kuulsast Copacabana rannast. Akna taga on õhusooja 35–37 kraadi.

Esimest korda sattus ta Brasiiliasse seitse aastat tagasi, kui käis kahe semuga seal enda sõnul kuu aega lihtsalt jauramas. «Olime parajad hullud, blondid viikingid, kes midagi ei pelga, portugali keelt ei rääkinud, eestlaste põikpäisusega rääkisime eesti keelt, mis tekitas palju segadust,» meenutab Lazarev. Viie minutiga õppis ta tookord selgeks kohaliku sambastiili – lõppeks oli ta üle kümne aasta harrastanud võistlus- ja break-tantsu – ning juba liugleski tantsupõrandale. Ehk sulandus kohalikku ellu.

Pärast Eestisse naasmist võttis viis-kuus portugali keele tundi, pakkis pool aastat hiljem asjad ning sõitis tagasi. Plaanid, kus ja mida täpsemalt teha, said klaariks elu edenedes.

Ja eks neid plaane tuleb pidevalt juurde. «Mul on kümneid ja kümneid ideid,» räägib ta energiast pakatades. «Osad on nii jaburad ja humoorikad, et inimesed naeravad rohkem kui anekdoodi peale.» Näiteks? «Üks idee on stripparitele mõeldud laser – aga ma ei tutvustaks seda täpsemalt, igaüks võib ise ette kujutada.»

Hmm... «Huumorit peab olema, ilma ei saa. Ja selgeks peab õppima suhtumise, et kõik su ideed pole sugugi geniaalsed. See, mis alguses tundub geniaalne, võib olla absurd, sest adrenaliin lööb pähe ja arvad, et oled leiutanud maailma parima asja, nagu Jaan Tatikas. Aga võib-olla ainult sinu ema ostab selle.»

+iDga seda hirmu pole. Seda ostab terve maailm.

Martin Lazarev (36)

Graafiline disainer, fotograaf Rio de Janeiros

Sündinud: 1. märtsil 1977 Tartus

Õppinud Tartu 12., 16. ja 14. keskkoolis ning Tartu kunstikoolis klassikalist joonistamist, mööbli disaini ja restaureerimist

Töötanud:

Triip Trükikoda (Tartu), disainer, trüki ettevalmistus

DDB Eesti (Tallinn), disainer, AD

Division McCann (Tallinn), disainer, AD

Positive Design (Tallinn), disainer, AD

KOKO Arhitektid (Tallinn), disainer, AD

Wabrikwörks Ltd. (+iD tootja), CD, disainer

Vectorino Graphic Design (enda firma), disainer, copywriter, illustraator

Näitused:

Tartu Kunstikoolis portreenäitus 2011

Koger ja Partnerite kontoris 2012

Tam Galeriis Tallinnas 2012

Lisainfo:

www.martinlazarev.com

www.pluss-id.com