Täna kell 15:30 Tallinnas Vabaduse väljakul alanud toetuskontserdil «Sõbralik Eesti» astusid muusikaliste etteastete vahel sõnavõttudega üles Evelin Võigemast, Luule Komissarov, Olga Sõtnik, Andres Tarand, Jaak Prints, Vahur Kersna ja David Vseviov. Päeva juhtis Loore Martma. Postimees tegi sündmusest otseülekande.
Postimees teeb otseülekande toetuskontserdilt «Sõbralik Eesti»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõbralik Eesti ühendab inimesi ja ettevõtteid, kes soovivad hoida riiki abivalmi ja avatuna.
Toetuskontserdile oli täna kella 17 paiku kogunenud mitusada inimest. Oli palju neid, kes arvasid, et Eesti on juba väga sõbralik riik ja eestlased suhtuvad ka teistsuguse nahavärviga inimestesse hästi.
/nginx/o/2015/09/06/4460125t1hb64f.jpg)
Ent oli neidki, kelle hinnangul on Eestil veel pikk maa minna, et saada sõbralikuks riigiks. Üks väike tüdruk ütles Postimehe reporterile, et Eestis on palju kiusamist ja inimesed võiksid olla palju sallivamad.
Kohal oli ka kümneid inimesi, kes soovisid näidata oma vastumeelsust sisserändajate suhtes. Neil olid plakatid erinevate loosungitega, näiteks «Eesti kvoot on null».
/nginx/o/2015/09/06/4460161t1h2bee.jpg)
Üks mees Suurbritanniast ütles, et välismaalasena meeldib talle Eestis väga, kuid samas lisas, et tema arvates on kontsert «Sõbralik Eesti» valitsuse propaganda.
Kella 19 paiku oli Vabaduse väljakul juba mitu tuhat inimest. Kohale oli tulnud ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Publiku seas võis näha palju avaliku elu tegelasi.
/nginx/o/2015/09/06/4460693t1hee4a.jpg)
Vseviov: tahaksin, et meil oleks Eestis kogu aeg hea olla
Kella 16 paiku pidas esimese kõne ajaloolane David Vseviov, kes rääkis naeratusest ja sõprade valimisest.
«Head inimesed, siin on hea olla! Sellepärast, et me ju naeratame üksteisele. Vähemalt mulle naeratati, kui ma siia tulin. Ma olen mõelnud päris palju sõbralikkuse ja ebasõbralikkuse peale. Olles aastaid, ja nüüd juba pikki aastaid õppejõud, olen ma aru saanud, et kui ma ei ole sõbralik, siis ma ei tee ju liiga teistele. Ma teen liiga iseendale!
Mul on endal halb olla, ma ei tunne ennast hästi. Ja võib-olla see ongi kõige olulisem ja ma tahaksin teile meelde tuletada, väga paljud seda kindlasti teavad, Kreeka mütoloogilist lugu Narkissosest. Sellest noormehest, kes ei osanud armastada. Milline oli temale karistus? Jumalik karistus talle ei olnud mitte see, et teda ei armastatud, vaid see, et ta armastas ainult iseennast.
Kõik ei pea ju olema meie sõbrad, ei need isegi, kes me oleme täna siia kogunenud, meie seas ega nende seas, kes siia võib-olla tulevad, aga minu jaoks on kõige olulisem küsimus: kuidas endale sõpru valime? millest me lähtume? millised on need kriteeriumid? Kui me paneme enese jaoks paika midagi sellist, et «must ei kõlba», «see ei kõlba», siis me jääme ise vaesemateks! Me piirame ju seda ruumi, kust me saame endale sõpru valida. Sõpru me saame valida ainult selle järgi, mis toimub meil vot siin (peas- toim.) ja ma ei tea, ma pole selle valdkonna asjatundja, aga mul on niisugune tunne, et meil on kõigil ajud enam-vähem ühte värvi.
Lõpetuseks ma tahaksin teile öelda Mahatma Gandhi sõnad ühe lausega: Argpüks pole võimeline armastama, see on julgete eelisõigus. Me oleme julged sellepärast, et me suudame armastada, suudame leida endale sõpru, lähtudes sellest, milline on see inimene kui inimene.
See oleks minu sõnum teile. Aitäh teile, siin on tõesti hea olla. Ma tahaksin, et meil oleks Eestis kogu aeg hea olla, et meid ümbritseksid sõbrad.»
/nginx/o/2015/09/06/4459317t1h97d1.jpg)
Võigemast: mitte keegi meist ei saa valida, kuhu ta sünnib
Kell 16.45 astus publiku ette näitleja Evelin Võigemast, kes toonitas oma kõnes, et mitte keegi meist ei saa valida, kuhu ta sünnib. Ta nõustub, et meie kultuur on ohus, aga mitte teise nahavärviga inimeste tõttu, vaid ohtlik on meie pidev ja kasvav sallimatus kõige ja kõigi suhtes.
«Inimestel on hirm. Hirmu võib tekitada teadmatus või mure muutuste ees. Hirm teistsuguste inimeste ees ja ma ei pea silmas ainult nahavärvi. Hirmu võivad tekitada valefaktid. Kontekstist välja kistud artiklid. Teistsugune kultuuriruum. Aga hirmu võivad tekitada ka kõige tavalisemad inimesed meie endi seast, kes väidavad - iga roju, oma koju. Kui on must, näita ust. Kellele ainuüksi moslemi peakate on piisav põhjus kallaletungiks. Rääkimata inimeste kodude süütamisest.
Mina olen siin, et toetada kiusamisvaba ühiskonda. Ühiskonda kuhu laieneksid samad kokkulepped ja väärtused mida me oma lastele õpetame. Kaastunne, mõistmine, hoolimine, jagamine.
Et iga roju oma koju. Aga kui kodu enam ei ole… Mis siis?
Kodu on kodu.
Mitte keegi ei lahku oma kodust kerge südamega. Ei jäta maha oma tuba, oma asju ja raamatuid, et minna vastu eluohtlikule merereisile, teades et tõenäolisem on sellel reisil kaotada elu, kui jõuda turvaliselt kaldale. Inimene, kelle kodu on maha põletatud ei mõtle, et nüüd saan ometi kuhugi Euroopasse kergema elu peale minna. Ja sõda tabab nii arsti, õpetajat, automehhaanikut, kirjanikku kui ka päevavarast,» ütles Võigemast oma kõnes.
«Minul on olnud täna väga ilus päev, tavaline pühapäev. Pannkookide ja rattasõiduga. Ma tulin siia kodust. Lastega. Me elame rahulikus ühiskonnas, hoolimata sellest kui me igas asjas teineteisega nõus ei ole. Aga ma usun, et ühes asjas oleme kõik ühel meelel. Me võime olla õnnelikud selle üle, et elame rahu ajal ja paraku võtame seda ilmselt iseenesestmõistetavana. Ka mina. Ja õhtul lähen ma oma koju tagasi, sest ma saan seda teha, sest kodu on kodu.
Mitte keegi meist ei saa valida, kuhu ta sünnib. Millisesse kultuuriruumi, millisesse ajahetke.»
Võigemast toonitas, et alles mõnikümmend aastat tagasi olime me ise paadipõgenikud, kes põgenesid sõja eest. «Kas see, et meie esivanemate nahavärv oli teine, kui nendel inimestel, kes nüüd abi vajavad, tegi nad millegi poolest erilisemaks?» küsis Võigemast.
Ta ütles, et ka pagulane ei taha olla pagulane, vaid ta eelistaks igal juhul rahulikku pühapäeva koos pannkookide ja rattasõiduga kodus. Aga tihti on see tema viimane võimalus. Ja püsib lootus, et ühel päeval, siis kui kodumaal on sõda möödas, saab koju tagasi pöörduda. Nii, nagu lootsid seda ka eestlased, kes oma kodud maha pidid jätma.
Võigemast nõustub, et meie kultuur on ohus, aga mitte teise nahavärviga inimeste tõttu.
«Ohtlik on meie pidev ja kasvav sallimatus kõige ja kõigi suhtes. Arvamine, et oleme teistest paremad ja targemad. Ainuüksi seetõttu, et me oleme eestlased - välja valitud, palju kannatanud, väga töökad, tagasihoidlikud, jonnakad ja kõige ilusamate naistega rahvas.»
/nginx/o/2015/09/06/4460879t1h767e.jpg)
Tarand: olgem pagulaste suhtes lahkemad
Kell 17.45 pidas kõne poliitik Andres Tarand, kes tõdes, et pagulaste probleem on olemas ja see on üsna tõsine. «Kes on hädas olnud, peaks ka teiste hädast paremini aru saama,» lausus ta, viidates eestlaste minevikule.
Hiljutise küsimustiku tulemusi meenutades avaldas Tarand lootust, et pagulaste vastuvõttu pooldavate inimeste hulk (küsimustikus toetas neid 22%) kasvab.
«Kummaline on see, et me räägime siin Eestis ainult mõnest sajast pagulasest. See võib mõnes omavalitsuses natuke tööd juurde anda, kui peab neid vastu võtma ja neile eesti keelt õpetama, hoolt kandma nende olemasolu eest, aga igal omavalitsusel on Eestis tagavaraks kortereid. On olnud igasuguseid programme, kuidas neid ühe euroga müüa jne. Ei tohiks väga suur töö olla üle Eesti neid inimesi ära paigutada. Muidugi vajab see head koostööd meie omavalitsuste ja valitsuse vahel,» rääkis Tarand.
«Olgem lahkemad. Selleks kohustab meid Genfi pagulaste konventsioon ja selleks peaks meid kohustama meie enda südametunnistus,» ütles ta lõpetuseks.
Sõtnik: armastus võidab vihkamise
Kella 19 paiku astus publiku ette poliitik Olga Sõtnik, kes pidas kõne nii eesti kui ka vene keeles. Ta rääkis oma perekonnast. Emast, kes on Venemaal sündinud soomlane. Isast, kes sündis Ukrainas.
«Kui mu ema 3-aastasena Eestisse kolis, oskas ta ainult soome keelt. Eesti ja vene keele õppis ta ära juba siin olles, sõpradega õues mängides. Tema eredamad mälestused lapsepõlvest on seotud Tallinna vanalinnaga. Talle meenuvad klaasist piimapudelid, mis seisid kohvikute ja poodide ees,» rääkis Sõtnik.
Kui tema Venemaal sündinud ema ja Ukrainas sündinud isa 60ndatel Eestisse saabusid, pidid nad alustama oma eludega nullist.
«Olen tihti mõelnud, kes mina siis olen. Kodus räägin lastega vene keeles. Olen Eesti kodanik, tegelikult maailma kodanik. Välismaal nimetan end täiesti vabalt eestlaseks.»
Sõtnik meenutas, et oli aeg, kui ta end parema meelega Eestis eestlaseks ei nimetanud. «See ei olnud iseenesest mõistetav, et nimetan end eestlaseks.»
Viimasel ajal on see tema sõnul aga muutunud. Nüüd võivad end inimesed, kes vähegi Eestit armastavad, kes Eesti kultuuri austavad, nimetada end eestlaseks. «Olen eestlane. See võib mõnele mitte meeldida. Mitmed mu sõbrad ei mõista seda. Nad ütlevad, et Olga, mida sa räägid, sa ei saa kunagi üheks neist. Arvan, et keegi ei saa mulle öelda, kuidas end määratleda. Mina olen eestlane ja mul on väga hea meel olla täna siin ja tunda ennast uhkelt selle riigi elanikuna.
Soovin, et kõik inimesed Vaos, Lasnamäel, Narvas saavad end kunagi tunda nii, nagu mina tunnen end praegu siin. Tänapäeval on maailm nii mitmekülgne, et võime olla venelased, ukrainlased, ameeriklased, süürlased ning olla samal ajal ka Eesti rahva hulka kuuluvad inimesed ja nimetada end eestlasteks,» leidis Sõtnik.
«Mul oli au olla kaks korda järjest riigikogu liige. Oli võimalus hääletada seaduseelnõu poolt, mis midagi muudab. Üks oli e-residentsuse seaduseelnõu, teine kooseluseadus.»
Ta meenutas, et kooseluseadust arutades kandis ta sama särki, mida tänagi. Sel seisab kiri: «Armastus võidab vihkamise».
«Olen kindel, et ainult armastus ja üksteisest hoolimine viivad meid edasi. Et kõigil oleks siin hea elada, ükskõik, mis keeles nad räägivad, mis on nende seksuaalne orientatsioon või nahavärv. Armastus võidab vihkamise,» ütles Sõtnik lõpetuseks.
/nginx/o/2015/09/06/4460615t1h8c60.jpg)
Komissarov: me peame jääma inimesteks
Kella 20.20 paiku astus lavale näitleja Luule Komissarov, kes rõhus oma kõnes sellele, et ükskõik, mis meie ümber ka ei toimuks, me peame jääma inimesteks.
«Ma olen ema, ma olen vanaema, kuid eelkõige olen ma siiski näitleja. Olen 73 aastat vana ja sellest 50 aastat olen teatrilaval tegutsenud. Mis minu ülesanne seal laval olles siis õigupoolest on? Olla meelelahutaja? Panna inimesi unustama argipäeva muresid? Seda kindlasti ka. Me kõik ju vajame aeg-ajalt pelgupaika. Kohta, kuhu põgeneda, kohta, kus unustada kõik see, mis on halb. Kuid lisaks sellele on näitleja ülesanne alati olnud, olla ühiskonnale peegliks.
Inimene vaatab lavalolijaid, tunneb ära iseennast, näeb distantsilt asju uues valguses ja muudab midagi oma mõtlemises. Niimoodi kõverpeeglis, veidi eemalt asjadele otsa vaatamine paneb meid tahes-tahtmata elu uues valguses nägema. Ja meile tundub, et teatrisaalist lahkudes oleme muutunud paremaks inimeseks. Mulle see mõte igatahes väga meeldib. Mis mulle veel meeldib, õigemini, kes mulle meeldivad? Teie.» ütles Komissarov.
Inimesed, kes on praegu Vabaduse väljakul. Inimesed, kes sallivad. Kas pärast kontserti tagasi kodulinna Viljandisse või tuuriga kuhugi teise Eesti linna minnes tervitavad teda samasugused headuse ja sallivuse eest seisvad ja laulvad sõbrad, küsis Komissarov, lisades: «Ma küll tahaksin seda väga uskuda, kuid ma pole selles kindel.»
«Minu kõige suurem soov oleks, et inimesed julgeksid omavahel rääkida. Just nimelt rääkida, otse näost näkku, mitte tagaselja, mitte internetis, mitte kuskil tagatubades. Ja teha seda rahulikult ning argumenteeritult, mitte kakeldes ja jäärapäiselt üksteisele vastu vaieldes,» ütles Komissarov.
Ta soovib sedagi, et inimesed tahaksid üksteist rohkem kuulata ja mõista.
«Hoolimata vanusest, soost, nahavärvist või ühiskondlikust positsioonist oleme me kõik luust ja lihast inimesed. Me kõik tahame tegelikult ainult ühte – elada turvaliselt, olla hoitud ja armastatud.»
Komissarov tunnistas, et võttis täna oma julguse kokku ja tuli lavale kõigi ette rääkima, paludes, et ka teda kuulavad inimesed sama teeksid julgeksid kõva häälega oma elujaatavat ning ligimest sallivat sõnumit levitada.
«Diskuteerige ka nendega, kellel on teistsugune arvamus maailma asjade üle. Kuulake ära ka nende seisukoht ja otsige siis üheskoos lahendust, et erimeelsused tänases Eestis leiaksid lahenduse. Levitage sõna, et ükskõik, mis ka ei juhtuks me ümber, me peame jääma inimesteks. Kes hoolivad ja armastavad üksteist ja kaitsevad endast nõrgemaid. Ja seisavad üldinimlike väärtuste eest,» ütles Komissarov. «Mina üksi ei saa olla peegliks ühiskonnale, aga kui me kõik, kes me täna siin oleme, peegeldame ja valgustame, siis on lootust, et mõistmist ja sallivust tekib ühiskonda rohkem.»
/nginx/o/2014/11/26/3557251t1h14c7.jpg)
Kersna: mõistan neid inimesi, kes on tõsiselt mures, kes kardavad
Kella 21.30 ajal pidas oma kõne teleajakirjanik Vahur Kersna, kes usub, et kõik läheb nagunii nii, nagu minema peab, kõik läheb hästi. Ent samas ta mõistab neid inimesi, kes on tõsiselt mures ja kes kardavad.
«Tere õhtust! Nii ilus õhtu, nii hea ilm, nii palju head muusikat, nii palju ilusaid inimesi. Nii palju häid ja õigeid mõtteid. Ma väga vabandan, kui ma nüüd hetkeks palun teil silmad avada, pilk tõsta ning vaadata enda ümber ning näha, et sellist Eestit, nagu praegu meie ümber, ei ole mitte kunagi olnud. Ei kultuurilises ega majanduslikus mõttes. Nii palju raamatuid, nii palju kontserte, nii palju hästi istuvaid riideid, nii palju kaubanduskeskusi, nii palju ilusaid autosid, nii palju häid ravimeid. See on tõeline unistuste Eesti. Nii hästi pole siin sel planeedil selles maanurgas mitte kunagi elatud,» ütles Kersna.
«Loomulikult me tahame, et selline õitseng kestaks aegade lõpuni ja et läheks veel paremaks. Mina ei muretse, sest ma tean, et kõik läheb nagunii nii, nagu peab, läheb parimal võimalikul moel. Aga ma mõistan neid inimesi, kes on tõsiselt mures, keda hirm on ajanud tagumistele jalgadele, kes kardavad.»
«Me oleme ju 20 aastaga ja väga kõva tööga ehitanud üles päris korraliku oma riigi ja nüüd me tahaksime seda rahus nautida igal võimalikul moel. Kohvikutes ja restoranides. Kontserdisaalides ja näituseväljakutel. Kas või oma kodus diivaninurgas või aiamaal. Aga maailm, sindrinahk, ei püsi paigal, vaid tormab erinevates suundades peadpööritava kiirusega edasi ja igal õhtul näeme uudistes tõusmas laineid, mis paljude arusaama käeulatusse jõudnud paradiisi-Eestist ähvardavad pilbasteks pühkida. Mida peaksime tegema ja kas me üldse saame teha midagi selleks, et meie ilus elu jääks kestma? Kuidas talitseda tormi, kuidas seista vastu laviinile, kuidas vältida tsunaamit?»
Kersna märkis, et inimkonna aegadepikkune kogemus ütleb üht: põgene, kui vähegi on, kuhu põgeneda. «Aga meie maailm on muutunud nii väikeseks. Ükskõik kui madalale murusse me endid ka ei suru, kui peadligi oma kõrvu ei hoia, jälgi jätmatult mööda ei mahu meist enam päriselt miski.»
Maailm meie ümber on ilus, karm ja halastamatu, tõdes Kersna. «Maailm ei pööra tähelepanu meie etteheidetele, hädaldamistele ning lollidele küsimustele. Ta kulgeb oma vääramatut rada. Rada, mida me paraku ei oska ette ennustada ega aimata.
Võib-olla tõesti seisame taaskord end pahupidi pöörava tuleviku lävel liiga naiivsete, usaldavatena, juba üsna pikast sõja-, katku- ja näljavabast ajast pehmenenutena. Aga me ei pea ega tohigi käed rippus ja mokad töllakil pealt vaadata, kuidas asjad juhtuvad, sest maailma kulg realiseerib ennast läbi meie, läbi iga inimese, tema tegevuse või tegevusetuse. Me oleme kõik osalised tõusudes ja mõõnades, muutustes ja arengus viimse päevani kestvas võitluses pimeduse ja valguse jõudude vahel,» kõneles Kersna.
«Täna me näeme, kuidas laulvast revolutsioonist õhku rippuma jäänud miraaž ühtsest Eestist on hajunud, läinud, ning avanud meie pilgule maastiku, kus igas vähegi põhimõttelises küsimuses jooksevad inimeste vahelt läbi sügavad verbaalsetest mürkmadudest kubisevad kraavid. Jah, me oleme erinevad. Palju erinevamad kui nahavärv, usk või armuorientatsioon, Aga olgu me nii erinevad kui tahes, nii kaua kuni kuulipildujad pole käsimüügis, nii kaua on meil lootust.
Aeg-ajalt tuleb elus ette päevi, mil tuleb küsida, kes ma olen, ning milliste põhimõtete nimel olen ma valmis lahingusse minema. Täna on üks nendest päevadest,» ütles Kersna lõpetuseks.
/nginx/o/2013/08/16/1972758t1h8228.jpg)
Prints: tean, mis tunne on ilma jääda oma kodust
Enne kella 23 astus viimase ettekandega lavale näitleja Jaak Prints, kes märkis, et on elanud sotsiaalmajas ja teab, mis tunne on ilma jääda oma kodust.
«Ükski pagulane ei taha oma kodust lahkuda. Ta peab lahkuma, sest ta on sunnitud lahkuma. See tunne on mulle tuttav. Sellest hoolimata olen ma süüdi, et neljapäeval pandi põlema pagulaste peatuspaik. Olen süüdi, sest ma ei ole võtnud sõna inimeste kaitseks, kes ise rääkida ei saa. Olen süüdi, sest jaanipäeva paiku ei vaielnud ma vastu tüübile, kes rääkis fucking neegritest. Olen süüdi, kui mu üks ammune tuttav rääkis, et ta ei vihka, aga ta kardab immigrante, et ma siis ei võtnud aega, et tema hirme vaigistada, vaid läksin hoopis trenni. Ma olen süüdi ja ma palun vabandust,» ütles Prints.
Ta märkis, et mõnede inimeste hinnangul on Eestist saamas väikeriik, kus eestlased kardavad võõraid. Sellisel juhul oleme tema sõnul me kõik süüdi. Kogu Eesti rahvas.
«Oleme süüdi, sest räägime emotsioonide keeles ja loosungitel, aga mitte enam silmast silma. Oleme süüdi, sest paljud inimesed kardavad, ja meie ei räägi nendega.»
Süüdi oleme Printsi sõnul ka selles, et Eestis tahetakse tappa teistsuguse väljanägemisega inimesi. Süüdi ei ole poliitikud, motomehed ega isegi pagulaste peatuspaiga süütaja. Viimane on ilmselt lihtsalt argpüks.
Rääkida tuleb sellest, mida on Eesti rahvas valesti teinud, et selline asi juhtuda sai, tõdes ta.
Prints kutsus üles kultuuriasutusi pagulasi etendustele kutsuma. Ilma pressiteadeteta, lihtsalt niisama. Ajakirjanikel palus ta aga emotsioone mitte üles puhuda puhtalt efekti pärast.
«Kroonika, ära avalda intervjuud Kristiina Ojulandiga. Maaleht, ära küsi, kuidas maitseb neegri musi. TV3, ära korralda küsitlusi teemal, kas pagulaskeskuse põlema panemine on okei, millele üks kolmandik inimestest vastab, et jah, see on okei. Igaüks siin selle väljaku peal saab midagi ära teha. Ta peab midagi tegema,» lausus Prints.
Selleks et olla inimene, ei ole vaja tema sõnul mingisuguseid pagulaste konventsioone. «Kurjus on alati agressiivsem ja aktiivsem, aga kui ta võidab, oleme selles süüdi meie.»
Päeva kava
15:00 Rahvusköökide toiduala avamine
15:30 DJ Tõnu Kõrvits
16:00 päevajuht Loore Martma sissejuhatus
Kõneleb: David Vseviov
16:05 – 16:20 Wilhelm
16:30 – 16:45 Birgit ja Jüri Pootsmann
Kõneleb: Evelin Võigemast
17:00 – 17:15 Euroopa Kultuuripealinna Segakoor
17:25 – 17:45 Ivo Linna ja Antti Kammiste
Kõneleb: Andres Tarand
18:00 – 18:10 Mari Kalkun
18:20 – 18:35 PX Band
18:45 – 19:00 Würffel
Kõneleb: Olga Sõtnik
19:15 – 19:30 Marten Kuningas ja Raul Ojamaa
19:40 - 19.55 Rolf
20:05 – 20:20 Lenna
Kõneleb: Luule Komissarov
20:35 – 20.45 Estonian Voices
20:55 – 21:05 Sofia Rubina, Jason Hunter
21:15 – 21:30 Getter Jaani ja Risto Vürst
Kõneleb: Vahur Kersna
21:50 – 22:05 Cantilena
22:15 – 22:30 Bombillaz ja Siiri Sisask
Kõneleb: Jaak Prints
22:45 – 22:50 Siiri Sisask
Juba alates kell 15 pakkusid rahvusköökide roogasid Eestis tegutsevad välispäritolu toidukohad: Gotsu (Korea), Naan Kohvik (Türgi), Papa Joe Falafel ja Hummus (Liibanon, Lähis-ida), Tio Leno (Mehhiko), Tokumaru (Jaapan), Tasty AFRICA (Nigeeria), Lendav Taldrik (Aasia), Vao keskus (Afganistan, Dagestan, Sudaan), aga ka Toomemäe talu piirakupuhvet (Setomaa). Toidualal on kaetud pikk laud sõbralikuks koosistumiseks.
Sõbraliku Eesti algatust toetavad Adcash, BLRT Grupp, TransferWise, GrabCAD, Pipedrive, Teleport, Telliskivi Loomelinnak, AKU, Musiccase, Event Center, Jadasson, Kemmerling, Estonian World ja hetkeks ligi sada eraisikut.
Esinejad ja meeskond töötavad tasuta. Ürituse vältimatute kulude katmist saab rahaliselt toetada www.sobralikeesti.ee/toeta või avaldada solidaarsust kodulehel oma nime kirja pannes.