/nginx/o/2010/08/26/423303t1ha0f9.jpg)
Propagandaeksperdi Agu Uudelepa hinnangul on Eestis praegu paljude inimeste jaoks ikka veel alushirm oma riigi ja rahva püsimajäämine.
Agu Uudelepp: alushirmuks on oma riigi ja rahva püsimajäämine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas eelseisvate valimiste kampaaniakese kaldub taas «valgete» ja «mustade» või «eestimeelsete» ja «eestivastaste» jõudude vastandamise konstrueerimisele? Kui kauaks jääb ajaloo- ja rahvuslõhe Eesti poliitikas domineerivale positsioonile?
Valimiskampaania sõnum ehitatakse üles püramiidile, mille põhjanurkades on vasakul pool inimeste kartused ja paremal unistused.
Sõnumit hakatakse kokku panema alt vasakult: esmalt uuritakse, mida inimesed sel ajahetkel pelgavad. Kas selleks on näiteks vaesus, suutmatus tagada oma lastele turvalist tulevikku, oma tervisehädadega üksi jäämine? Siis otsustatakse, milline neist kartustest on parasjagu kõige tugevam.
Eestis on praegu paljude inimeste jaoks ikka veel alushirm oma riigi ja rahva püsimajäämine. Okupatsioon hakkas juba ununema, kuid 2007. aasta sündmused Tallinnas ning 2008. aasta omad Gruusias tõid selle taas meelde.
Järgmiseks liigutakse edasi unistuste juurde. Millest unistatakse? Kas rikkusest, paremast haridusest, suuremast ühiskondlikust õiglusest (see tähendab üldjuhul oma sotsiaalse grupi olude parandamist) vms.
Nüüd valitakse välja kõige tugevam unistus, mis õnnestub siduda alushirmu külge. Näiteks: me peame pääsema jõukate lääneriikide hulka, sest siis saame Venemaa mõjusfäärist kaugemale. See konstruktsioon on taganud selle, et Eestis on olnud kogu aeg parempoolne peaminister.
Hirmude ja unistuste sümbioos liigub ühiskonna arenedes edasi püramiidi tipu poole, kus on konkreetsus. Kui inimesed enam oma riigi pärast ei karda, vaid pelgavad pigem vaesust, jääb kampaanias nii hirmule kui unistustele proportsionaalselt vähem ruumi ning emotsioonide asemel omandab suurema rolli ratsionaalne sisu.
Eestis see areng toimis ja näiteks 2003. aasta valimistel oli rahvustunnetele mängimise osa marginaalne. Kui aga mingi sündmus vanad hirmud uuesti äratab, nagu seda tegid 2007. aasta 9. mai sündmused pronkssõduri juures, nihutavad poliittehnoloogid kampaania jälle madalamale tasemele tagasi.
Seega sõltub nn mustadeks ja valgeteks jagamine puhtalt ühiskondlikust kontekstist ning kuni meil on agressiivne naaber, saab rahvuslik hirm teatud regulaarsusega ikka valimiskampaania vundamendiks.