Kõrge riigiametnik on juba kolmandat nädalat kadunud
31. mai 2011, 00:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei otsib 14. mail kadunuks jäänud veeteede ameti peadirektori asetäitjat Toivo Prela (60).
«On väga paha tunne,» ütleb veeteede ameti peadirektor Andrus Maide oma pikaaegse kolleegi Toivo Prela kadumise kohta. Maide nendib, et tema ise oli vahepeal komandeeringus ning just hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistuse juhataja Prela pidi täitma veeteede ameti juhi kohuseid.
Nüüd on aga Prela kadumisest möödas juba kaks ja pool nädalat ning mingit uut infot selle puhul ei paista. Maide sõnul on nad Prelaga töötanud koos üle kümne aasta.
«Ta on väga hea spetsialist, korrektne ja kohusetundlik – selle aja jooksul pole ta isegi haiguslehel olnud,» lisas Maide. Tema sõnul on kõik töökaaslased mures ja nõutud, põhimõtteliselt läks Prela kaduma ju Tallinna südalinnas.
«Asjad, millel pole seletust, ongi kõige hullemad,» tõdes Maide. Kuna üks tippjuhte on kadunud, on veeteede ametil tulnud ka oma tööd veidi ümber korralda.
Maide sõnul on tegu ajutiste ümberkorraldustega ning seetõttu pole see väga keeruline olnud – lihtsalt töid on ümber jaotada tulnud, leida asendajaid. Kui lugu venib, tuleb mõelda ka pikemaajalistele lahendustele.
Toivo Prela otsimisega tegelev Põhja Prefektuur kinnitas, et Prela läks kaduma laupäeval, 14. mail. Selle päeva hilisõhtul kella 23 ajal nähti teda viimast korda, väljumas Tallinna kesklinnas Pronksi tänaval asuvast baarist Eva.
Tegemist on väikese baar-kohvikuga Tallinna pensioniameti hoones, Liivalaia-Pronksi ja Tartu maantee ristmiku vahetus läheduses, kiviviske kaugusel Stockmanni kaubamajast.
Politseiameti Põhja prefektuuri pressiesindaja Aleksandra Solntseva ütles, et politsei otsib Toivo Prelat aktiivselt ja on ka pidevas kontaktis mehe lähedastega. Samas lisas Solntseva, et detailsemat infot praegu veel avaldada ei saa.
«Peame mõtlema lähedaste peale ja ka sellele, et uurimistöös võib alati olla ka sensitiivset infot, mida ei maksa avalikkuse ette tuua,» märkis ta.
Politsei tavapäraseid protseduure kadumisjuhtumite puhul võib igaüks ise ette kujutada: kontrollitakse haiglaid, surnukuure, kogutakse infot, räägitakse inimestega, kes kadunut viimati nägid, küsitletakse töökaaslasi. Siiamaani pole töö tulemusi andnud.