Õiguskantsler Indrek Teder viitas maadevahetuse süüasja kohtueelset menetlust hinnates juba 2009. aastal mitmele küsitavusele jälitustoimingute tegemisel, mis tema hinnangul aga ei takistanud Villu Reiljanilt ja Ester Tuiksoolt saadikupuutumatuse võtmist ja menetluse jätkamist, praeguseks on samad probleemid õigeksmõistvas otsuses välja toonud ka Harju maakohus.
Teder ütles 2009. aasta märtsis riigikogu ees saadikupuutumatuse võtmise arutelul, et ei tuvastanud, et kõnealuses kriminaalmenetluses tõendite kogumisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur ilmselgelt rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku norme.
«See tähendab, et see menetlus minu hinnangul põhimõtteliselt on seaduslik. See ei tähenda, et absoluutselt kõik nüansid oleksid võib-olla korrektsed. Küll aga saan ma tõdeda, et menetlus on seaduslik just immuniteedi eesmärgi kohaselt,» ütles ta.
Küsitavustest rääkides juhtis Teder tähelepanu, et kaks jälitusprotokolli kajastavad teises kriminaalasjas antud kohtulubade alusel saadud teavet, sealhulgas Reiljani ja teiste kahtlustatavate omavahelisi kõnesid. Ta nentis toona, et nii seaduses kui ka kohtupraktikas on lahendamata küsimus, mil määral või kas üldse võib kasutada ühes kriminaalasjas saadud jälitusteavet tõendina teises kriminaalasjas.
«Selgitan, et Euroopa Inimõiguste Kohus on põhimõtteliselt möönnud selle lubatavust teatud juhtudel. Kuna tegu on seaduse tõlgendamise küsimusega, ei saa ma kõnealuses osas kujundada konkreetset seisukohta ja asi sõltub kohtupraktikast,» lausus Teder.
Teiseks märkis ta, et mitu jälitustoimingu kohtuluba anti tähtajaga kaks kuud, võimaldades loas nimetatud jälitustoiminguid teha aga lühema ajavahemiku, näiteks 30 või 45 päeva jooksul. «Tuvastasin, et jälitustoimingu ega kohtulubade materjalide põhjal ei ole võimalik veenduda loas nimetatud päevade arvu järgimises,» ütles õiguskantsler.
Samas viitas ta prokuratuuri kinnitusele, et prokuratuur olnud jälitustoimingute ja nende tulemustega jooksvalt kursis ning kontrollinud jälitustoimingute teostamise vastavust kriminaalmenetluse seadustikule, sealhulgas kohtu loas toodud tähtajast kinnipidamist. Tema sõnul selgitas prokuratuur, et kontrolli teostamist ei ole eraldi kirjalikult fikseeritud, kuna õigusaktid ei näe seda ette.
Reiljani ega Tuiksoo suhtes ei ole ühtki jälitustoimingu luba Tederi sõnul antud, kuid on riivatud jälitustoimingutega nende eraelu puutumatust ja sõnumi saladust seeläbi, et nad suhtlesid teiste samas kriminaalasjas kahtlustatavatega, kelle suhtes oli antud jälitustoimingu luba nimeliselt. Samas on Reiljanit ja Tuiksood tema sõnul jälitustoimingutest kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras teavitatud ja neil on olnud võimalus jälitustoimingu materjalidega tutvuda.
«Kokkuvõtteks: hinnates kohtueelse menetluse kokkuvõtet ja toimetatud kriminaalmenetlust lähtuvalt ainult õiguskantsleri immuniteedimenetluse ettepaneku aspektist ja eesmärgist, on kriminaalasja kohtueelne menetlus läbi viidud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides ning puudub alus saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisest keelduda,» ütles Teder 2009. aastal riigikogus.
Hiljem saadikute küsimustele vastates tuli õiguskantsleril korduvalt kinnitada, et ta ei öelnud, nagu oleks rikutud jälitustoimingute reegleid. «Ma olen analüüsinud prokuratuuri taotlust ja kohtueelse menetluse kokkuvõtet ning muid materjale. Oma uurimises ma tuvastasin, et on teatud küsitavused, mida peab kohtulikult kontrollima,» lausus Teder ja lisas, et kaaludes kogu materjali kogumina, ei pidanud ta õigeks asja prokuratuuri tagasi saata.
Õiguskantsler tegi parlamendile Reiljanilt ja Tuiksoolt saadikupuutumatuse võtmiseks ettepaneku 2009. aasta märtsis pärast seda, kui oli riigiprokuratuuri taotlusel enam kui kolme kuu vältel kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja kriminaalmenetluse seaduslikkust kontrollinud. Muu hulgas tutvus ta kriminaaltoimiku materjalide, jälitusmenetluse jälitustoimiku ja jälitustoiminguteks antud eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri lubadega. Kriminaalasja materjal koosnes kokku 193 köitest.
Teder rõhutas samas, et õiguskantsleri pädevuses ei ole hinnata tõendite piisavust kahtlustuse põhjendamiseks ega võtta seisukohta kahtlustatavate süü olemasolu ja selle tõendatuse kohta.
«Ma kordan veel kord põhimõtet, mis on sätestatud põhiseaduses: kedagi ei saa käsitada süüdiolevana enne, kui on olemas jõustunud kohtuotsus. See, et avalikkuses spekuleeritakse igasuguste muude väidetega, ei ole ju õiguslikult siduv. Õigust mõistab kohus ning me näeme aina rohkem, et kohtuvõim on Eestis sõltumatu,» ütles õiguskantsler toona.
Harju maakohus mõistis üleeile õigeks kõik maadevahetuse protsessi osalised. Kohtu hinnangul rikuti tõendeid kogudes mitmeid norme, muu hulgas ületati jälituslubades ette nähtud tähtaegu. Samuti leidis kohus, et ühes kriminaalasjas saadud jälitusteavet ei saa teises kriminaalasjas siiski automaatselt rakendada.