Jan Kaus: kõrvaletõrjutute õnn
6. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et üks suuremaid inimeste käitumist ja suhtlemist mõjutavaid jõude praeguses Eestis on kõrvaletõrjutuse tunde taastekitamine.
Ehk tuleneb see tõsiasjast, kuidas praeguse tarbimiskultuuri ja liberalismi valguses mõistetakse õnne. Mulle tundub, et tihti – liiga tihti – aetakse õnn sassi õnnestumisega. Muidugi, õnnestumist on igasugust. Eelkõige tajutakse siis õnnestumist millegi saavutamisena.
Iseenesest pole millegi saavutamises midagi halba, teiste inimeste heakskiidu taotlemine ja pälvimine on osa igasugusest tegevusest ja tööst. Oma olulisuse tunnetamine on tähtis ühiskonna sotsiaalse sidususe tagamisel. Ometi lisandub üha rohkem sellist saavutamisvajadust, kus millenigi jõutakse mitte teistega koos, vaid teiste arvel.
Mu äi rääkis hiljuti ühe loo. Politseinikud olid hakanud ühe supermarketi ees valvama invaliidide parkimisala – neid paari sinist kasti peasissekäigu lähedal. Politseinikud olevat saanud kena saagi, äia meelest võiksid nad seal tegutsedes saada trahvide abil prisket lisa Eesti riigile. Kuid huvitav oli see, et need igati terved ja jõulised inimesed, kes oma kallite autodega süüdimatult eeskirju rikkusid, hakanud politseinikega vaidlema, õigust taga nõudma. Mul jäi äia jutust mulje, et nad olid solvunud.
Kui nii, siis miks? Sest politseinikud ei lasknud neil saavutada väikest võitu ümbritseva arvel. Sõita autoga uksele kõige lähemale, invaliidide alasse ja näidata nii avalikult, et asutakse teisel pool seadusi, on üks algelisemaid viise püüda tõestada võimalikult kiirelt ja nähtavalt oma elu paremust teiste elude ees. Siiski on võimalik, et sellise ülbitsemise taga peitub kõrvaletõrjutuse tunne – sotsiaalse sidususe vähesus või suisa puudumine. Kui inimene tunneb, et tal on ühiskonnas oma rahuldav ja otstarbekas roll, siis ei peaks ta hakkama püüdma teiste tähelepanu teiste arvel. Selliseid väikse appikarjena mõjuvaid tähelepanuvajaduse ilminguid («vaadake mind, vaadake mind, ma olen olemas ja ma olen kõva tegija!») kohtab igapäevases elus ohtralt.
Probleem on aga selles, et õnnestumine teiste kulul ei lahenda probleeme, vaid lisab neid. Selline käitumine lisab kõrvaletõrjutust, toodab seda juurde. Samas on näha, et just selline arusaam, mille järgi õnn ja ühiskondlik edu – karjäär ja materiaalne kindlustatus – on omavahel seotud, toodab kõrvaletõrjutuse tunnet kõige rohkem.
Selle tunde vastupidavus seisneb selle illusoorsuses. Parimaks näiteks on tarbimis-vühiskonna loogika, mis toodab pidevalt juurde pilte õnnelikust elust – oma majast mere ääres, kesklinnas, noor ema kohvitassi ääres, naeratamas paitavale päiksekiirele, mis siseneb läbi kvaliteetse ja üle keskmise hinnaklassiga klaaspinna.
Ometi jääb tegelikkuses sellistest piltidest alati midagi puudu, – ikka leidub kusagil kõike enda suhtes kõrvaletõrjutuks muutev kujutlus – veel naeratavam ja vähem kortsuline ema, veel ilusam kohvitass, veelgi kvaliteetsemalt päikest tooniv klaas, veelgi kallim ja parema disainiga eramu. Kujutluse (fassaad) ja tegelikkuse (elamine fassaadi taga) omavaheline kattumatus aga hoogustab vajadust tegelikkust ja kujutlust samastada, neid vägisi teineteisele lähemale tuua, ja nii tekib üha rohkem inimesi, kes tahavad õnnestuda ükskõik milliste vahenditega. Mõeldagu kas või Liis Haavelile – ta on muutumas teatud sorti sümboliks, inimeseks, kellele saavutamine ei paista olevat enam vahend, vaid eesmärk – saavutada tuleb ükskõik mis hinnaga. See tundub juba olevat täiesti irratsionaalne vajadus õnnestuda teiste inimeste arvel, õnn justkui sõltukski juba teiste õnnetusest.
Sama asi toimib aga palju laiemal pinnal. Kõrvaletõrjutust on kogunenud sedavõrd palju, et sellele paistab juba olevat teatud sorti «tellimus». Võiks näiteks üldistada, et saavutamine teiste kulul defineerib praegust Eesti poliitilist kultuuri, eredamaks näiteks kindlate intervallidega plahvatav parteipoliitiline võitlus. Õnnestumise püüdmine konkurentide või vastaste naeruvääristamise või alandamisega on muutunud reegliks, millesse enamik inimesi suhtub juba apaatiaga. Sama toimub praegu kultuurkapitali arvel. Arusaadav, et majandusliku kitsikuse ajal on vaja teha kõikjal korrektiive, ka kultuuri valdkonnas. Ometi on hämmastav see viis, kuidas neid korrektiive tehakse või õieti läbi surutakse. Kõigepealt tekitatakse enamasti täiesti kunstlik rünnak, luuakse pilt kulkast kui tõsiste probleemide käes vaevlevast organisatsioonist. Ma ei taha väita, et probleeme pole, kuid kirjanikele arvutite ostuks raha eraldamine on siiski sama loomulik kui kergejõustiklasele jooksususside muretsemine. Seejärel, rünnaku haripunktil, kinnitatakse mitme väljapaistva poliitiku suust, et kulka finantseerimise aluseid ei kavatseta muuta. Mõni aeg hiljem aga ilmub hasartmängumaksu eelnõu, mille põhjal kavatsetakse vähendada kulka eelarvet, muutes finantseerimise aluseid, võib-olla tervelt ühe kulka sihtkapitali aastase eelarve võrra. Olgu, kitsad ajad. Kuid miks ei peetud vajalikuks kaasata eelnõu tegemisse kulka enda esindajaid? Veel enamgi – et lämmatada eos sellesuunalisi küsimusi, avaldas Postimees 3. septembril tabeli kulka võlglastega, kusjuures loo autorid «unustasid» fakti, et skandaali alguses oli aruandevõlglasi kuus korda rohkem, mis tähendab, et piisas ühest meeldetuletusest ja olukord paranes jõudsalt. Sama päeva juhtkiri aga tõmbab peaaegu et paralleele Avo Viioli ja võlgnike vahele. Mainitud Postimehe artikkel jätab targu mainimata, et lõviosa kulka aruandlusest on olnud korrektne.
Nüüdseks aga ongi kulka näol juhtunud see, et üldlevinud kõrvaletõrjutusele on leitud järjekordne sobiv kanal. On hea elada välja ebaõnnestumise hirmu või tunnet millegi konkreetse peal – meediale on kulka magus teema, sest alaväärsust tundvaid inimesi erutab osalemine millegi suure, millegi haardest välja jääva ründamises. Kuna kõrvaletõrjutuse tunnet on palju, koguvad kulka teemal kirjutatud lood rohkem klikke ja kommentaare, kus inimesed oma abstraktset ja irratsionaalset sotsiaalse sidususe vähesust välja saavad elada, sellele nime anda. Jällegi on üks artikkel süvendanud kõrvaletõrjutust – enamik kulkaga seotuid, inimesed, kes pole eksinud ei taotlemisel ega aruandmisel, on nüüdsest samuti «märgiga», kulkast on saamas ebaaususe ja sahker-mahkeri märk, sobiv koht, kuhu kanaliseerida kõrvaletõrjutusest tekkinud negatiivseid emotsioone. Selliseks suhtumiseks vastav sõnavara on loodud – kõneviis, mille kohaselt valitseb kulkas onupojapoliitika (hoolimata sellest, et toetusi saanute koguarvu ei anna kuidagi kujutada sõpruskonnana), või et kulkas köeb korruptsioon ja «rahva» raha laristamine (mainimata jäetakse korrektsete projektide protsent ja kogusumma). Kultuuriminister saab rääkida laulu- ja tantsupeo eelarve suurendamisest, ja tal on õigus, ja iseenesest on see tore – kui see poleks toimunud muude ressursside, aga eelkõige tuhandete inimeste sotsiaalse sidususe arvel.
Praegune kulka maine määrimine – teatud poliitiliste jõudude saavutamisiha rahuldamine neile otsest kasu mittetoova organisatsiooni kulul – on siiski osa laiemast ja kõikides eluvaldkondades toimivast protsessist, mõtteviisist, mis käsitleb õnne kui õnnestumist teiste õnnetusega. Selline suhtlemisviis aga ulatub igale poole. See arusaam justkui tahaks öelda, et ühiskonda viib edasi kõikide sõda kõikide vastu, pidev ja lakkamatu konkurents.
Eesti riik Euroopa viie rikkama riigi hulka? Kui selline Eesti riik, siis olen nõus oma hea kolleegi Märt-Matis Lille mõttega, et piisab sellest, et me oleme Euroopa viiekümne rikkama riigi hulgas. Võib-olla peaks siiski veel kaaluma – äkki tähendab õnn õnnestumist mitte teiste arvel, vaid teistega koos?