Mari-Liis Jakobson: populismi kahe teraga mõõk

Mari-Liis Jakobson Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Mari-Liis Jakobson kirjutab, et uuringu «Populism Baltikumis» tulemused kinnitavad: vähemalt viimaste valimiste kontekstis polnud populism Eestis kuigi levinud strateegia. Äsjased sündmused viitavad, et olukorra muutumine pole välistatud.

Mis on populism? Populism on poliitikastrateegia, mille keskmes on riigi võimueliidi ja rahva vastandamine, tõotus pidada rahva tahet ülimuslikuks ning konkreetset poliitilist jõudu rahva tahte kandjaks. Populism on sageli protestimeelsuse kandja, vastandudes tugevalt valitsevatele jõududele ja nende kordasaadetule, väites, et vaja on midagi hoopis teistsugust. Nii võiks populistlikeks lugeda selliseid poliitikaettepanekuid, mis peaksid muutma olukorda üsna kardinaalselt.

Populismil on ka variatsioone – saab rääkida parempopulismist, mille keskmes on anda rohkem vabadust ja võimalusi «tavalisele inimesele», ning vasakpopulismist, kus on keskmes ümberjagamine ja rahva heaolu. Eristada saab radikalismi ning üsna mahedat demokraatlikku populismi. Erinevalt saab määratleda ka seda, kes on «rahvas» või «tavaline inimene» – kas nende hulka arvatakse kõik elanikud või tehakse erandeid, välistades näiteks teatud vähemused.