Revolutsiooni ei tule

Raivo Rüütel (vasakul) ja Tõnu Kilgas võitlevad peaministrikoha pärast – nalja saab, aga mitte hüsteeriliselt. Foto: Teet Malsroos / Vana Baskini Teater

Ilmselt on lääne kultuuris vähe mõjukamaid tüvitekste kui Niccolo Machiavelli «Valitseja». Praegu pole isegi tähtis, kas Machiavelli andis tõsimeeli nõu valitsejatele (konkreetselt Lorenzo Medicile), oli tegemist satiiriga või oli tal mingi muu tagamõte, aga selle teksti haarmed ulatuvad läbi sajandite.

Vaatame näiteks, kuidas Eestis tehakse vahet sõnadel «riigimees» ja «poliitik» – väidetavalt just Machiavelli mõjul said sõnad «poliitika» ja «poliitik» negatiivse alatooni. Selles mõttes tallab ka Vana Baskini Teatris lavale jõudnud «Mina hakkan peaministriks» ammu sissekäidud rada. Poliitikud on kaabakad, silmakirjalikud, valelikud, kahepalgelised, võimujanused, salakavalad, reetlikud, valmis igaühele ja eelkõige muidugi oma parteikaaslastele igal hetkel nuga selga lööma.

Etendust ennast ei oskagi eriti hinnata, Salme kultuurikeskuses oli igatahes külm, alguses ei saanud vedama, aga kui Kadri Adamson lavale jõudis, läks särtsakamaks. Kerge odavuse maik oli asjal küll juures (eks see piiratud büdžetiga teatri lugu), saalisistujatele paistis siiski meeldivat, nalja saab, aga mitte hüsteeriliselt.