Liisa Tagel: rahupreemia spioonile?

Liisa Tagel Foto: Mihkel Maripuu

Sel nädalal otsustati, et Wikileaksile sadu tuhandeid Afganistani ja Iraagi sõda puudutavaid USA sõjaväedokumente lekitanud reamees Bradley Manning ei ole süüdi vaenlase abistamises, ent kehtima jäi 20 süüdistust, teiste seas viis süüdistust spioneerimises.

Juhtumist rääkinud uudisloo pealkirjastasin «Kangelane või riigireetur?», ent need ei ole sugugi teineteist välistavad määratlused – need on sageli samal ajal kehtivad ning sellegi juhtumi puhul vast ka mõlemad liiga lihtsalt põhjendatavad. Süüdistaja sõnul seadis Manning ohtu USA riikliku julgeoleku, kaitsjate sõnul tegutses ta oma südametunnistuse ja maailmarahu huvides. Siinkohal tulevad mängu ka paljastaja enda isiksuseomadused ning ühelt poolt näidataksegi teda kui küllalt naiivselt tegutsevat, maailmas pettunud noormeest, teisalt aga sellele samale pettumusele tuginedes kui kuulsust jahtivat tossikest (väga lühike ja homoseksuaalne veel pealekauba).

Küsimusi on Manningu juhtumi puhul aga veel palju ning üks neist on ka lihtsalt see, mis teda ootab. Üks vastus on pikk vanglakaristus – kui pikk, selgub peagi. Manningu toetajate meelest võib teda oodata aga veel miski ja see on Nobeli rahupreemia. Briti ajalehe The Guardian lugejaküsitlus andis talle selle juba 2011. aastal, ent siis oli tegu kõigest 2500 toetajaga. Sel aastal teatas aga 1976. aasta rahupreemia üks kahest laureaadist, Põhja-Iiri­maa rahuliikumise rajaja Mairead Corrigan-Maguire, et esitas Manningu ametlikult nominendiks, ning sõjavastaste vaadetega ajakirjanik Norman Solomon lubas Oslosse toimetada sama sisuga petitsioonile kogutud 100 000 allkirja.