Üks meeldejääv mustlasmuusika tulevärk

Ansambli Loyko asutaja ja liider Sergei Erdenenko on ühtmoodi kodus nii klassika kui mustlasmuusika mängimisel. Foto: Postimees.ee

Vene mustlasmuusika ansambel Loyko on saanud oma nime kolmesaja aasta taguse legendaarse mustlasviiuldaja Loyko Zobari järgi Gorki novellist.

Kui Loyko Zobar suutis panna inimesi samaaegselt nutma ja naerma, siis sedasama teeb ka praegune Loyko – virtuoosne trio, kuhu kuuluvad ansambli asutaja Sergei Erdenenko (viiul, vokaal), Georgi Osmolovski (viiul, vokaal) ja noor kitarrist Mihhail Savitšev.

Helide kaskaad

Nii head kontserti, kui neljapäeva õhtul Estonia kontserdisaalis toimus, ausalt öelda ei mäletagi... Katarsis jäi tulemata vaid seetõttu, et selle koha hõng on a priori ametlik, aga Loyko kusagil mäeveerel või hubases kõrtsis võib ära viia küll. Heas mõttes ära viia... Panna nii nutma kui naerma – ja see pisaraeelne, piiripealne seisund on kõige selgem ja kaugelenägevam.

Õige hoo saavutas kontsert teises pooles, mil trio Sergei õhutamisel improviseerima hakkas («Nüüd natuke avangardi ka,» ütles viiuldaja). Muidugi, kust ikkagi algab improvisatsioon ja lõpeb mänguline kergus, mis on tegelikult sekundipealt paika pandud?

Loyko trump ongi olnud see, et nad on leidnud harmoonia kahe erineva lähenemise vahel: nad paiknevad mustlasliku metsikuse ja klassikalise konservatooriumisuuna vahepeal.

Erdenenko ja Osmolovski viiulid hakkasid justkui dialoogi pidama: tuues kuuldavale helisid ukse käuksumisest, sosistamisest, kõhklemisest ja kaeb-lemisest kuni «tavalise» pizzicato’ni välja. Neid toetas vaikus või Savitševi delikaatne kitarr.

Loykot peab nägema

Mustlas- (aga ka Balkani, araabia ja juudi) muusika eriline võlu on selle peen kõikumine kurbuse ja rõõmu vahepeal.

Aeg-ajalt laskuvad (või tõusevad) rütmid eufooriasse, kuid on see kurb või lustakas eufooria, sõltub juba kuulajast.

See mis kõlas, on selline küütlev, tule ja elurõõmu muusika. Mõnusalt poeetiline ja dramaatiline, aga mitte liiga tihe, mitte liiga pealesuruv. Meloodiline, aga mitte äraleierdatud. Vahel tõsine, vahel (enese)irooniline.

Ja kindel see, et mustlasmuusika on meeldejääv. Kindel ka see, et ülendav. Iseäranis kontsertettekandes, kus muusikute nüansitaju ja temperament valla pääseb ja vaatajat päästab.

Loykot peab nägema!

Kontsert

Vene mustlasansambel Loyko

21. oktoobril Estonia kontserdisaalis

Kadri Kõusaar on üks Klassikaraadio hilisõhtuse saate Fantaasia autoritest