/nginx/o/2013/09/04/2019773t1h7640.jpg)
Pühapäevasel «Con Brio» noorte interpreetide konkursi lõppkontserdil joonistusid selgelt välja kõigi finalistide eripärad.
Klaveriklahvidega sinasõber Mihkel Poll
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks mitu eripreemiat saavutanud viiuldajast Andres Kaljustest õhkus iga hetk kohalolekutunnet, kusjuures ükski tooninüanss ei jäänud tänu mitmekesisele repertuaarile peitu.
Kontserdi lõpetanud sopran Alfia Kamalova ja pianist Naily Saripova demonstreerisid publikule erakordset karakterierksust ja ümberkehastumisvõimet.
Eesti Kontserdi peaauhinna pälvinud Mihkel Poll näitas aga, kuidas on võimalik eelvoorus ja finaalis sama kava hoopis erineva energiaga esitada. Hiljem temaga kohtudes veendun, et sama kiiresti ja täpselt kui sõrmed klahvidel liiguvad ka mõtted tema peas.
Närv oli püsti küll
Noormees nendib, et närveeris finaalis tugevamini, kuigi eelvooru kogemus andis ilmselgelt tema interpretatsioonile uusi nüansse.
Samas mõjus esinemisvabadusele veidi kammitsevalt vastutus, mis langes tema õlule seoses hiljutise Rina Sala Gallo konkursi võiduga. Mihkel Poll oli «Con Briol» oma vastastele algusest peale vast üks kardetumaid konkurente, ise tunnistas ta aga kõigi finalistide, iseäranis viiuldajate tugevust.
Poll leiab, et «Con Brio»-taoliste segakonkursside tulemused on alati ootamatud ja subjektiivsed, kuna samade kriteeriumide järgi hinnatakse erinevaid instrumente ja interpreete.
«Samamoodi oli ka klassikaeurovisioonil, kus eelvoorus pidi veerand tunni jooksul oma parimad küljed üriile nähtavaks tegema. Aga Eurovisiooni tähtsus on hoopis muus: selle kaudu jõuab klassikaline muusika laiema publikuni.»
Seekord Chopini ja Stravinski muusikat esitanud noore pianisti repertuaar on laiahaardeline, vaid nüüdismuusikaga pole tal tihedamaid kokkupuuteid olnud.
«Tehniliselt rasketest teostest on hoopis keerulisem hästi esitada näiteks Schubertit või Chopini, mis nõuab suuremat loomingulist küpsust. Ega pillimänguoskus ole veel arusaamine,» ütleb Mihkel ja lisab hetke pärast: «See on umbes sama, mis 7-aastasele «Meister ja Margarita» kätte anda.»
Mõistvad õpetajad
Kirjandust mainides lausub Mihkel mõneti nukralt, et abituuriumi kohustusliku lektüüri kõrvalt erilist aega muuks ei jäägi. «Aga need raamatud on nagunii kõik lugemist väärt ja huvitavad, viimase aja lugemisest nimetaks näiteks Ristikivi.»
Muusikamaitse kaldub Pollil, kui klassika hetkeks kõrvale jätta, küll hoopis jazzi poole popmuusika ei olevat väga tema jaoks. Kooli kohta kuuleb noormehe suust vaid sooje sõnu, kuna õpetajad suhtuvad tema puudumistesse mõistvalt.
«Praegu on jälle raskem periood, kuna kõik tuleb järele vastata. Aga üldiselt on aktiivsest kontserditegevusest eemalolek juba omaette puhkus.»
Konkursivõitja ütleb, et nii kodune keskkond kui ka kool on tema loomingulist arengut ainult toetanud, samas mitte kunagi klaveri taha istuma sundinud.
Sest EMA professori Ivari Ilja ja muusikakeskkooli õpetaja Maigi Pakri sugustele õppejõududele ning musikaalsele perekonnale ei ole keeruline eduka muusikukarjääriga rõõmu teha.