Türgi probleemid Euroopa lävel

Kuigi Euroopa suurriigid on siiani Türgi Euroopa Liitu kaasamise osas skeptilised, võib Türgi koduvägivalla küüsis vaevlevatele naistele riigi euroliiduga ühinemine tähendada kammitsatest pääsemist. Foto: Postimees.ee

Kuigi Euroopa Nõukogu otsusel kutsuti Türgi ELiga liitumiskõnelustele, kahtlevad suurriigid Saksamaa ja Prantsusmaa avalikult Türgi euroopalikkuses.

Euroopa Konvendi eesistuja ja kunagine Prantsusmaa president Giscard d’Estaing rõhutas, et näeb Türgi ELi laienemisprogrammi kaasamises Euroopa surma.

Mitmed poliitikud ja teadlased küsivad, kas Türgi on osake Euroopa kultuuriruumist ning traditsioonist või on meil tekkinud selline tunne türklaste ulatusliku pikaajalise lobitöö tõttu. Prantsuse sotsioloog Goulard on leidnud oma uurimuses «Le Grand Turc et la République de Venise» vastuse mitmele valusale sõlmprobleemile.

Pigem siiski osa Aasiast

Türgi on riik, mille 95 protsenti territooriumist ja 92 protsenti elanikest asub Aasia mandril. Türgit piiravad Aasias Iraak, Iraan, Süüria, Gruusia ja Armeenia.

Kultuuri aspektist asub Türgi turaani keeleruumi keskpunktis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle sugulaskeeled. Ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ja hõlmab kuni 200 miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka ELiga.

Endine Ottomanide riik asub maailma moraalitaseme klassifikatsioonis 77. kohal. Võrdluseks saab siinkohal tuua vähem korrumpeerunud Soome, mis positsioneerub alati esikohal. Prantsusmaa asub 23., Tuneesia 40., Maroko 70. ja Rumeenia 83. kohal. Eesti on tabelis 28.

Vastavalt Euroopa Komisjoni raportile peavad pooled Türgi naised taluma füüsilist ja psühholoogilist perevägivalda. Tulevase ELi põhiõiguste harta kohaselt on liidus keelatud igasugune soost lähtuv diskrimineerimine.

Lisaks hindas eurokomisjoni raport eriti murettekitavaks Türgis vohava kuritegevuse. Türgis oleks 14. juunil 2003 äärepealt röövitud, vägistatud ja kinnisilmi piinatud Türgi Rahva Demokraatliku Partei naiste esindajaliige Gülbahar Gündüz.

Euroopa Komisjoni aruandest nähtub ka, et Türgi on keelustanud usuraamatute kirjastamise ja impordi. Riigi tolli pädevusse kuulub vabal valikul raamatute konfiskeerimine. Türgis kohaldatakse usuvähemustele ebavõrdseid seadusi, kus islamiusku mittekuuluvail usklikel puudub õigus koostada oma vaimulikkonda.

Siin tuleb lahti kirjutada Euroopa põhiseaduse lepinguga kehtima hakkava põhiõiguste harta artikkel II-10: «Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui üheskoos, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.» Praegu kindlustab samad õigused Euroopa inimõiguste konventsioon, mille on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid.

Türgi välisminister Abdul-lah Gül avaldas islami välisministrite 31. konverentsil 16. juunil 2004 seisukoha, mille kohaselt konverents ei tunnusta inimõiguste universaalsuse nõuet, sest inimõigused segavad riikide siseasjade korraldamist ning ründavad riikide õigust rahvuslikule suveräänsusele.

Lisaks lükkas konverents tagasi ELi otsuse ja hukkamõistu lapidatsiooni ning teiste ebainimlike karistusmeetodite kaotamise kohta maailmast. Kividega surnuks loopimine on mitmetes Islami Konverentsi liikmesriikides palgaks đariaadi väärtuste ja seaduste mittejärgimise eest.

Võiks öelda, et «rahu» on sõna, mis enam-vähem ühendab Euroopat. Türgi välispoliitilist nõrkust demonstreerib hästi asjaolu, et ta on jätkuvalt vaenujalal absoluutselt kõikide oma naaberriikidega. Armeeniaga on piir Türgil alatiselt suletud ning Gruusia Adžaaria maakonna tõttu on Türgi-Gruusia suhted pingelised. Iraagiga valitsevad lahkhelid kurdide küsimuses ja Süüriaga Antiookia küsimuses.

Türgi sõjavägi okupeeris lisaks 1974. aastal naaberriigi Küprose, alates 1. maist 2004 osakese ELi territooriumist, ja ehitas 1989. aastal anastatud territooriumi äärele Berliini müüri sarnase piirde. Ehitatud müür jookseb läbi pealinna Nikosia.

Riik keeldub tunnustamast ühte ELi liikmesriiki, kuigi soovib ka ise euroliiduga liituda. Ankara ei tunnusta Küprost tänaseni, ehkki viimane ühines euroliiduga juba mais 2004. Türgi välisminister Abdullah kinnitas veel eelmise aasta 29. novembril, et Türgi tunnustab Küprost alles hetkest, mil euroliit on alustanud liitumiskõnelusi Ankaraga.

Türgi uue kriminaalkoodeksi, mis võeti vastu 26. septembril 2003, artikkel 306 ütleb, et kuni 10-aastase vabaduskaotusega karistatakse kodanikke, kes «deklareerivad avalikult, et Esimese maailma sõja ajal leidis Armeenias aset genotsiid».

Sügavad muutused

Euroopa Parlamendi hääletuse kohaselt – see toimus juba 18. juunil 1987 ja seda kinnitavad määrused 2. veebruarist ning 18. märtsist 2004 – on Armeenia genotsiidi tunnustamine Türgi poolt kohustuslikuks eeltingimuseks tema liitumisel ELiga. Siiani on genotsiidi avalik mainimine Türgis karistatav.

Teatavasti langetas Euroopa Nõukogu oma 16-17. detsembri istungil Ateenas otsuse alustada Türgiga liitumiskõnelusi. Küsimusele, kas Türgi peaks liituma ELiga, vastas Türgi tuntud kirjanik Orhan Pamuk üllatusega, et «Euroopa unistus provotseerib sealmail säärase sügava muutuse, mida ükski revolutsioon pole siiani suutnud saavutada».

Kes aga oskaks öelda, milline hakkab välja nägema muutunud Türgi ja laienenud euroliit, kus kohalike võimuriikide ladvikusse on otsetee nüüdsest avatud ka türkidele?