Kreml kardab oranžide tontide saabumist

Foto: Reuters

Kadri Liik kirjutab, et Venemaal on praegu rahulolematud juba väga mitmed sotsiaalsed grupid ja seetõttu kardab Kreml Ukraina, Gruusia ja Kõrgõzstani sündmuste kordumist.

Vene poliitikas ja ajakirjanduses tekitab praegu laineid president Putini administratsiooniülema Dmitri Medvedjevi intervjuu ajakirjale Ekspert, kus Medvedjev hoiatab, et Venemaad ähvardab tõsine oht laiali laguneda, millest võiks päästa vaid eliidi tihe konsolideerumine efektiivse riigi loomise nimel.

Eesti meedias seni kajastamata ülesastumine ei olnud kummaline vaid selle poolest, et tuli reeglina avalikkust vältiva ametniku suust. Kummaline oli ka toon, mingi veider kergus, millega Medvedjev rääkis Venemaa lagunemise võimalikkusest.

See pole unikaalne: sama teemat on avalikkuse ees puudutanud ka teised Kremli meeskonna liikmed, ent kõigi nende tõsidus tundub teeseldud, ebasiiras. Midagi on siin valesti. Näib, et Kreml tõepoolest kardab, aga üldse mitte riigi lagunemist, vaid midagi muud. Näiteks rahvarevolutsiooni.

Rahvajuhti veel pole

Eestis viibides on raske Venemaa mentaalseid protsesse täpselt tunnetada, ent meediat lugedes jääb mulje, et Gruusia, Ukraina ja Kõrgõzstani sündmused on mõjunud nii Vene inimeste kui valitsejate kujutlusvõimele ergutavalt: ei ühtedele ega teistele tundu võimuvahetus enam võimatuna.

Kõrgõzstani juhtum ju tõestas, et ülestõus võib võita ka siis, kui tal pole konsolideerunud liidreid ja isegi mitte ühiskonna massilist toetust, piisab vaid mõningatest rahulolematutest gruppidest.

Kremliga aga on praegu erinevatel põhjustel rahulolematud juba väga mitmed sotsiaalsed grupid: liberaalid ja inimõiguslased olid seda niikuinii, aga nüüd on pahane ka ärieliit (põhjuseks Jukose juhtum ja selle kordumise võimalus), sõjavägi (sõjaväereform), regionaalsed eliidid (föderaalreformid) ja Putinile väga tugevaks elektoraalseks baasiks olnud pensionärid (sotsiaaltoetuste monetiseerimine).

Praegu pole sel rahulolematusel õiget liidrit ja väljaütlejat ning sestap on see seni hajus ja atomiseerunud, aga mõned Vene politoloogid on arvanud, et niipea, kui ilmub liider, toimub kiire konsolideerumine.

Samuti on väidetud, et kuivõrd senine poliitiline eliit on end ammendanud, siis peab konsolideerija tulema väljastpoolt senist eliiti. On vaja uut Jeltsinit, 1987. aasta Jeltsinit – kedagi, kes ei soostu mängima reeglite järgi nagu kõik, vaid läheb välja reeglite lõhkumise peale.

Revolutsionäär siseringist

Nüüd aga paistab, et praegune olukord võib anda võimaluse ka süsteemi seest tulevale inimesele, eriti sellisele, kes ei tule traditsiooniliste oponentide, liberaalide killast. Viimased on end Kremliga lõputuid tehinguid tehes määrinud. See inimene võib tulla just Kremli hiljutisest siseringist.

Üks, keda Kreml võib karta, on ekspeaminister Mihhail Kasjanov, kes hiljuti ütles, et kaalub 2008. aastal presidendiks kandideerimist. Kasjanovi selja taga on hulk äriinimesi, lisaks Jeltsini «perekond», viimase liikmena ka endine Kremli administratsioonijuht Aleksandr Vološin, kes on kaugelt andekam telgitagune poliitiline manipulaator kui kogu praegune Kreml kokku.

Sisuliselt oleks Kasjanovi tõus riigi etteotsa Ukraina mustri kordumine, Kasjanov võiks olla Vene Juštšenko – keegi, kes on olnud osa süsteemist, siis aga pööranud selle vastu.

Kui idealistlikust vaatenurgast on selline Juštšenko/Kasjanov vaid poolik lahendus – inimene, kes on lihtsalt sattunud mingisse rolli ja kes ei pruugi hoomata oma ülesande tähtsust või kui hoomabki, siis ei pruugi teada, mida teha, tal ei pruugi olla vajalikke iseloomuomadusi jne –, siis Kremli silme läbi nähtuna võib Kasjanov paista peaaegu et ohtlikumgi kui mõni reeglitelõhkuja, hüpoteetiline Jeltsin-1987.

Esiteks, sellise ebakarismaatilise tegelase liidriks kerkimine annab tunnistust, et rahval on tõesti praegusest võimust põhjalikult kõrini, nad pole lihtsalt võlutud karismaatilisest mässajast, vaid asi on tõsisem – neil on põhimõttelistes küsimustes nii palju pretensioone, et oluliseks muutub sisu, mitte isik ja nad on nõus koonduma ka halli ekskremliidi taha, kui vaja.

Teiseks, teatud olukorras võib just Kasjanovi varasem süsteemisisesus tagada talle massilisema toetuse. Meenutagem 1980. lõppu Eestis: massid poleks läinud kaasa ERSPga, kes oli hirmu ja võõrastust tekitavalt idealistlik, ent kui barrikaadidele läks Rahvarinne, mille liidrid olid teinud kaasa sama nõukogude elu nagu me kõik, siis rahvas unustas hirmu.

Niisiis, arvatavasti tahab Kreml siiralt konsolideerida eliiti/eliite praeguse võimu ümber, seda aga mitte maa lagunemise, vaid oranži revolutsiooni kartuses.

Medvedjevi intervjuu on sisuliselt Kremli bulla – tegutsemisjuhis, mobiliseerumiskäsk; lisapräänikuteks on Putini osaline taganemine soodustuste monetiseerimise plaanist (pensionäridele) ja tema viimaste nädalate sõnavõtud, et erastamistele tuleks joon alla tõmmata (ärimaailmale).

Sisuliselt on tegu Putini taganemisega võetud positsioonidelt, kuigi see ei kohusta teda millekski, ebamugavate äriinimeste puhul saab ju alati leida, millest kinni hakata, see ei pea tingimata erastamine olema.

Antisemitismi analoogia

Kuna revolutsioonikartust ei saa tegutsemismotiivina välja hõigata, siis on riigi lagunemine mugav ettekääne – see peaks tekitama teadlikku või alateadlikku hirmu väga paljudes, lisaks annab see võimalikele mittekonsolideerujatele juba varakult märku, millise kaaluka teema ümber keskendunud ideoloogilist rinnet nende vastu koondatakse.

Analoogse, tähelepanu eemale juhtiva ettekäändena on Venemaal varem mitmel puhul toiminud antisemitism. Näiteks 1998. aasta majanduskrahhile järgnenud sügisel räägiti Moskvas palju riiki ähvardavast «pruunist katkust», jutu tegelikuks eesmärgiks oli aga ilmselt tähelepanu eemalejuhtimine Kremli toonaselt kollapsilt.

Selle aasta jaanuaris kirjutas grupp Vene duumasaadikuid alla kirjale, milles taotleti juudiorganisatsioonide keelamist – pöördumine, mille president Putin Auschwitzi koonduslaagri väravas seistes korrektselt hukka mõistis.

Ent nagu Vene poliitikatundjad väidavad, oli aktsiooni tegelik eesmärk juhtida tähelepanu eemale Venemaa üleüldiselt ksenofoobialt, eeskätt kaukaaslaste vaenamiselt.

Juudiviha on Venemaal alati hea tervise juures olnud, selles osas pole viimastel aegadel väga palju muutunud, Kremli jaoks aga oli selle aktualiseerimine hõlbus võimalus kanaliseerida Vene ksenofoobia kohta liikuvad kuuldused mingisse kindlasse renni, mis globaalses tavateadvuses Venemaa probleemiks ei klassifitseeru.

Allumatu Põhja-Kaukaasia

Riigi lagunemise oht, mida praegu analoogselt ettekäändeks tuuakse, on tegelikult samuti olemas, lihtsalt Vene liidrid vist ei adu selle akuutsust. Akuutne aga pole oht mitte Kaug-Idas, nagu väitis Medvedjev – sinna küll voolab illegaalseid hiinlasi, ent elu tiksub ikka edasi ja formaalse eraldumisega ei ole kellelgi mingit kiiret.

Tegelik oht on hoopis Põhja-Kaukaasias, kus on alanud protsessid, mida varem ei olnud.

Tegu pole enam isegi õige separatismiga, Põhja-Kaukaasiale mõeldes oleks stiilipuhas separatism juba kingitus. Häda on selles, et terve suur ja geopoliitiliselt oluline regioon kipub muutuma äpardunud riigiks Vene Föderatsiooni koosseisus.

Temast saab ala, mis ei allu ülejäänud riiki juhtivatele ega üldse mingitele impulssidele, nagu gangreenis jalg inimese küljes. Sellega polegi midagi teha, sest erinevalt inimorganismist ei ole kokkukukkuva ühiskonna puhul amputeerimisest abi.

Irooniline on, et Kreml pole varem taibanud, et plaanitud föderaalreform – nimelt regioonijuhtide valimisest loobumine – mitte ei suurenda, vaid vähendab tema võimet regioonides toimuvat suunata, sest jätab ta ilma adekvaatsest infost tegelike meeleolude ja protsesside kohta.

Ent nüüd, kus Kõrgõzstan on näidanud, et provintsist võrsuv rahulolematus võib kukutada keskvalitsuse, hakkab Kreml vist oma viga mõistma, kuigi pisut teise, poliitilise, mitte regionaalpoliitilise nurga alt. Ta näeb, et valitavate regionaaljuhtide näol on ta eemaldanud vajalikud lainemurdjad, mistõttu iga tekkiv protestipuhang paiskub vältimatult otse vastu Kremli müüre.

Kurb aga on, et vea parandamise asemel teeb Kreml panuse vea suurendamisele: selle asemel, et võimukeskuste paljusus taastada, püüdleb ta vastupidist – senisest veelgi tihedamat konsolideerumist olemasoleva võimu ümber.

Lihtsalt, kui varem nõudis Kreml kõigilt eliitidelt tingimusteta kapituleerumist, siis nüüd, olles taibanud, et tal polegi käes võitmatud kaardid, on ta nõus ka natuke kauplema.