Kauge ja lähedane Jaapani sõda

Foto: Repro

Japs ütles: «Ära topi, käi siit sa minema, kui hääga sa ei lähe, siis peksan malgaga!»
Oh japsid, kurat võtku, küll teid me nuhtleme ja karvamütsidega teid merre peksame.
(Omaaegne (?) sõdurilaul)

Jaapani sõda on miski, mis asub meie elava mälu piiril. Türgi sõda on vaieldamatult juba sealpool piiri, muinaslugude ja sõdurilaulude maailmas, Vabadussõda siinpool, viimased selle veteranid veel elavad.

Jaapani sõda aga on ühe jalaga siin-, teisega sealpool, osalt juba ennemuistsete lugude killas, osalt veel käegakatsutav.

Kas või mõne kuurilakas roostetava «Jaapani vindi» näol, millest jaapanlased Port Arturi all ja mujal Vene vägede pihta tuld andsid, mida Venemaa I maailmasõja ajal neilt hulgaliselt ostis, mis sealtkaudu Eesti Vabariigi relvastusse jõudsid ja mida veel 1944. aasta septembris Tallinnas Tõnismäel Pitka poistele välja jagati, lootes nende abil punasele uputusele piiri panna.

Tol ajal polnud Jaapani sõda üldsegi ennemuistne lugu, vaid kõigest neljakümne aasta eest toimunud ajalooline sündmustejada, mille elus tunnistajaid, vanu Port Arturi soldateid leidus Eestiski veel küllaga.

Võrrelgem: mida ennemuistset praegu leiaksime neljakümne aasta tagant, aastast 1965?

Kuid ei saa salata, et Jaapani sõjast lahutab meid ikkagi tervelt sajand. Kahe sammuga võime sellest üle hüpata, kuid mitte enam ühega.

See kaugeleulatuvate tagajärgedega relvakonflikt küpses 19. sajandi jooksul sedamööda, kuidas Hiina nõrgenes ja Jaapan tugevnes. 19. sajandi lõpukümnendeil hoogsalt arenenud ja moderniseerunud Jaapan pidas Hiinaga 19. sajandi lõpul võiduka sõja, omandades muu hulgas Taiwani.

Ülemvõimu taotlus Koreas ja Mandžuurias viis Jaapani aga vastamisi igilaieneva Venemaaga.

Venelased olid Hiinalt 1898. aastal 25 aastaks rentinud Liaodongi poolsaarel asuva Port Arturi kindluse, mis valitses Kollase mere üle, ja muutnud selle võimsaks tugipunktiks. Oli ilmne, et kui jaapanlased soovivad regioonis mingitki tähtsust omada, peavad nad kõigepealt hõivama Port Arturi.

8. veebruaril 1904 (ukj) ründaski Jaapani laevastik admiral Togo juhtimisel Port Arturis baseeruvat Vene laevastikku ja tekitas sellele raskeid kaotusi. Seejärel okupeerisid jaapanlased Korea ja tungisid aprilli lõpul üle Jalu jõe venelaste võimualusesse Mandžuuriasse.

Port Arturi olukord üha halvenes ehk nagu ütleb laulusalm: «Seal koeraliha söödi, kolm rupla maksis nael / ja vene tantsu löödi ja võitu oodati.»

Kuid laul lauluks. Port Arturi seisukord halvenes ja abi polnud kusagilt loota.

Jaapanlaste varustusbaasid olid sealsamas, Vene vägesid lahutasid nii kodust kui varustusest tuhanded kilomeetrid. Millest nähtub, kui halb see on, kui mõni võim endale liiga suure impeeriumi kokku ahmib.

Port Arturi poole tossutas juba 1904. aasta oktoobrist saadik Vene Balti laevastik, kuid pikk teekond ümber Euroopa, Aafrika ja Indo-Hiina võttis aega.

Muuseas oleksid venelased Inglismaast möödumisel äärepealt sõja provotseerinud, avades tule kaluripaatidele, pidades neid torpeedopaatideks. Inglased olid tõepoolest Jaapani liitlased, kuid neil polnud mingit kavatsust rünnata mööduvat Vene laevastikku.

Ent Vene mereväelastestki võib aru saada. Euroopal oli tollal juba näpp päästikul, suure sõjani jäi vaid kümme aastat.

Balti laevastik Port Arturile appi ei jõudnud, see langes 2. jaanuaril 1905 (ukj) pärast mitut ohvriterohket tormijooksu.

Päris kindlasti olid mõlemad pooled silmapaistvalt vaprad, kuid peale jäi jaapanlaste parem organiseeritus ja võib-olla ka motivatsioon. Olles küll verisulis agressiivne impeerium, nähti ja esitleti ennast Aasia vabastajana koloniaalvõimudest, kelle hulka Venemaa kahtlemata kuulus.

Olukord oli sellele vaatamata kurioosne: vaata mispidi tahes, venelased ja jaapanlased sõdisid Hiinas. See kõlab väga sarnaselt 18. sajandiga, kui inglased ja prantslased sõdisid Indias. Kahtlemata saatsid nemadki korda vapruse imesid.

Port Artur langes, kuid Balti laevastik, mida juhtis admiral Roždestvenski, jätkas teed, seades endale uueks sihtkohaks Vladivostoki. Sinna jõudmiseks tuli läbida Jaapani meri, kuhu võis pääseda kolme teed mööda: kas läbi La Perouse’i väina (mis eraldab Sahhalini ja põhjapoolseimat Jaapani saart Hokkaidot), läbi Tsugaru väina (mis eraldab Hokkaidot ja suurimat Jaapani saart Honshiud) või läbi Tsushima ehk Korea väina.

Viimane, nagu arvata võib, eraldab Jaapanit Koreast. Muide, väinade nimed võivad sealkandis ka eksitada. Näiteks eraldab Sahhalini saart mandrist Tatari väin.

Tsushima ehk Korea väinaga mingit segadust siiski pole ja tegemist on lõuna poolt tulijale kõige otsema teega Vladivostokki. Admiral Togo eeldas, et kiirustav Roždestvenski valib just selle tee, ja ta ei eksinud.

Jaapanlased jäid väina varitsema. Venelased ilmusid silmapiirile 27. mail 1905 (ukj). Jaapanlased tegid riskantse U-kujulise manöövri, mis nende laevade hanerea venelaste omade kõrvale viis. Vaenupoolte vahekaugus oli veidi enam kui kuus kilomeetrit. Siis avati tuli.

Ilmnes, et Jaapani kahurväelased olid osavamad, teiseks aitas neid Vene omast erinev püssirohi (nn meliniit). Jaapani kahurituli laastas peamiselt Vene laevade tekiehitisi, sellal kui Vene soomustläbistavad mürsud otsisid asjatult teed läbi Jaapani laevakerede.

Jaapani mõnevõrra väiksemat laevastikku aitas nende suurem kiirus: venelased suutsid oma laevadest välja pigistada vaid kaheksa sõlme, jaapanlased kuusteist. Väidetavasti oli põhjuseks asjaolu, et pikast troopikas seilamisest olid Vene laevade põhjad paksult vesikasvudesse mähkunud.

Esimesel lahingupäeval lasid jaapanlased põhja neli suurt Vene lahingulaeva, kusjuures admiral Roždestvenski langes põrutusega rivist välja ja teda asendas admiral Nebogatov.

Öösel veelgi laevu kaotanud Nebogatov, kellele oli jäänud veel vaid neli suuremat alust, oli sunnitud järgmisel päeval alistuma. Vene pool kaotas üle 5000 mehe ja 27 laeva, jaapanlased vaid sadakond meest langenutena ja ei ühtki laeva.

See oli Jaapani täielik võit, mis lõpetas ka sõja. Rahu sõlmiti sügisel Philadelphias Ameerika presidendi Theodore Roosevelti vahendusel.

Huvi pakub ehk tõik, et Vene delegatsiooni koosseisus mängis rahulepingu koostamisel olulist rolli õigusteadlane professor Mar-tens, taas üks eestlane, kellest Jaan Kross on haarava raamatu kirjutanud.

Muuseas jäid jaapanlased Roosevelti vahenduse tõttu ilma mõnestki loodetud territooriumist, mis nende senist Ameerika-lembust tunduvalt kahandas. Selles võib näha kurjakuulutavat tulevikumärki, mis viis enne Pearl Harbori ja seejärel Hiroshimani.

Üldse tõi see võidukas sõda Jaapanile au kõrval ka häda ja viletsust. Olla esimene Aasia rahvas, kes suudab mõne Euroopa suurvõimu puruks lüüa – see puhus jaapanlaste tekkiva messianismi purjed ülemäära pingule.

Umbes samuti, kuidas nagu muuseas võidetud sõda Prantsusmaaga (1870) Preisimaa uhkusest ja enesekindlusest peaaegu et lõhkema pani, millel paraku oli otsene seos I maailmasõjaga.

Kuid ega kaotajaks jäänud Venemaa kaotusestki erilist kasu lõiganud. Üheks tagajärjeks oli 1905. aasta revolutsioon, 1917. aasta peaproov. Viimase tagajärjed ulatuvad aga juba tänasesse ja homsessegi päeva. Ajalugu on pidev ja miski ei kao.