Vaeste patuste alev

FOTO: Postimees.ee

Kui Postimees helistas ja palus lehte lugu kirjutada, siis meenus mulle, kuidas Silver mind paar päeva tagasi Tartu raudteejaama viis – ühte asja vaatama. Mitte rongi, mitte rongi, sõbrad, ronge näeb raudteejaamas nüüd haruharva, vaid hoopis teatriproovi.

Tõepoolest raske on kirjeldada tunnet, mis jaama jõudes südamesse poeb. Mälestused, mälestused!

Kuidas ma esimest korda jõin üksi ära pudeli Kellukest. Ma olin ehk viiene ja mu vend kolmene ning me läksime emaga Elvasse ujuma. Ilm oli palav, ma arvan, et see oli juulis ja jaam paksult rahvast täis.

Me pidime seisma pikas järjekorras, enne kui pileti saime. Me läksime rongi, sõime jätti ja vaatasime, kuidas Tartu jaam äkki ära sõitma hakkas, üha kiiremini ja kiiremini, kuni kadus päriselt silmist ja vastu sõitis hoopis Elva oma ilusa metsa ja järvega.

Rongiga teinekord ju tundub nii, et sina seisad ja linnad sõidavad mööda. Vähemalt mulle tundus. Tol päeval ma jõingi üksi terve pudeli Kellukest, kuigi ema ei uskunud, et ma sellega hakkama saan. Mu vend proovis siis ka, aga temal purskas limps ninast välja, sest ta oli ikka liiga väike terve pudeli jaoks. Mõelge ise!

Aga see oli ammu-ammu, kui meil veel rongid käisid. Kui me seekord Silveriga jaamale lähenesime, olid uksed kinni. Aknad olid elutud, vana tuttav punakaspruun värv koorus seintelt. Vasakpoolne värav, mis vanasti perroonile viis, oli tabaga suletud.

Jaamale silma vaadates hakkas kuidagi piinlik. Oli tunne, justkui oleks tulnud vana tuttavat lohutama, aga ei leia sõnu. Ainuke, mis pähe kargas, oli – kuule, vana, aga su kell ju veel käib!

Me ei söandanud jaamale enam silma vaadata, pöörasime pea alla ja leidsime lõpuks tagaukse, mis viis meid jaama südamesse – minevikus oli seal ootesaal ja restoran, kus käidi seljankat söömas ja õlut joomas.

Jaama süda oli sama armiline ja närtsinud kui tema välimus. Ootesaali laest rippus katkisi laudu, seinad varisesid, põrandad tundusid mädanenud ja ebakindlad. Kuid ometi meenutas miski jaama kunagisi aegu, aegu, kui ta veel elas. Silmaga seda ei näinud. Aga seda võis tunda.

Kuid õnneks ei olnud jaam veel päriselt surnud! Seal olid inimesed, Vilde teatri inimesed – tartlased, kes hoiavad hukkuval majal hinge sees sellega, et teevad seal August Jakobsoni Vaeste-patuste alevit.

Aga tssss! Proov käis. Raudteejaama ootesaal ehk praegune Vilde teatri saal oli rahvast täis. Ühes esimestest ridadest istus väsimatu Raivo Adlas, tekst ja näitlejate nimekiri käes. Ja tema ümber oli kogunenud hulk inimesi. Inimesi, mitte näitlejaid. Autojuhte, juuksureid, raamatupidajaid, õpetajaid, kellel kõigil on oma osa näitemängus.

Millest vaeste patuste alev räägib? See räägib ühest alevist kunagises hiilgavas jõeäärses linnas, mis ükspäev hakkas välja surema.

Esialgu ei pandud seda miskiks. Linna oli ennegi laastanud nii katk kui venelased, nii et miski ei saanud siin tunduda liialt hirmus. Aga siiski.

Mingil hetkel märkasid linnakese elanikud, et nende uus vaenlane on märksa salakavalam, märksa julmem, märksa õudsem kui katk ja venelased kokku. See vaenlane oli Kauka jumal!

Kauka jumalat polnud ju varem kardetud, sest see oli olnud alati ahne ja loll ning ei pääsenud iial võimule linnas, mida kaitseb linna vaim. Kuid seekord tundusid asjad teisiti. Kauka jumal oli vaimust jagu saanud, mis tähendas ainult üht – häda ja õnnetust linnale, mis juba oli kahanemas kinnisvarakolkaks.

Esialgu lõikas Kauka jumal ära kõik ühendusteed – maantee ja, mis eriti oluline, raudtee. Sest kui tahad maad asustada, rajatakse raudtee, kui tahad elu kaotada, siis tuleb raudtee hävitada.

Edasi oli juba lihtsamast lihtsam. Kui Euroopaga ühendavad teed olid suletud, ei pääsenud vaim enam linna! Seal ei toimunud ei kontserte ega näitusi, seal ei toimunud üldse midagi!

Ülikool kõdunes, selle peahoonest kõpitseti vaid fassaadi, et vähesed turistid ei

aimaks, et tagahoov on mäda. Selle asemel arendati edasi vanglat, kust imbus linnakesse retse, kes ei saanud sealt enam minema. Rongid ju ei käinud.

Ja nii vaim vaikselt hääbus. Tähtveres seisis tühi laululava, kesklinna ehitati päratu kast ja selle katusele kuurid, mis meenutasid linnakese uut bussijaama. Teatris tegeldi laulumängudega nagu eelmise sajandi alguses, sest muud ei olnud kohalikud enam võimelised mõistma. Ahjaa! Mingi kino oli ka veel kuskil.

Viimane ilus mets, mis oli jäänud Ihastesse, kingiti Kaukale, kes saatis kohale traktorid ja muutis metsa ehitustandriks. Sealt ammutas Kaugas linnale kuulunud kulla. Ja kui ümberpiiratud linn oli maha parseldatud, müüdud, kingitud, kinnisvarastatud ja tühjaks pumbatud, oligi kõik.

Ilma hingeta ei seisa isegi majad püsti. See on ju raudteejaamast näha. Linn muutus kolkaks – vaeste patuste aleviks, milles kunagi oli olnud ülikool.

Lugu lõpeb sellega, et paljude aastate pärast viib kaheksakümnene Toomas Savi seitsmekümneseid Björn Daehlit ja Vegard Ulvangit Otepääle suusatama ja Ulvangil tuleb kusehäda.

Siis nad peatuvad korraks Tartu alevis ja otsivad kaua, enne kui leiavad peldiku. Ulvang ja Savi on peldikus kõrvuti ja siis Ulvang küsib viisakalt: kas sina, Toomas, elasid siin kunagi? Savile ei meenu. Nad raputavad ära ja sõidavad edasi Otepääle suusatama.

Loo moraal on järgmine. Kui me ise oma Tartust ei hooli, selle sentide eest maha müüme, ära kingime ja niisama maha sahkerdame, kui me hoolime kohtumajast enam kui sünnitusmajast ja operetist rohkem kui päris kunstist, kui me laseme oma raudteejaamal kokku kukkuda, siis ongi see meile paras. Sest me ise valime oma valitsejaid.

Peeter I oli Vene tsaar, kelle vend oli debiilik, aga kuna ta ise oli nii pikk, siis temast seda ei usutud. Aga tema oli ka. Peeter raius akna Euroopasse. Aken olime meie. Kirves löödi otse Tartu linna sisse.

Kui saabus aasta 1708, käskis see mees Tartu hävitada – ta käskis põletada majad, tornid, müürid, kuurid, inimesed ja loomad.

Ja kui miski ei põlenud, tuli see kivihaaval laiali tassida. Et Tartust ei jääks mitte midagi järele. Nii tehtigi. Mu kauge vanaema nägi seda salaja pealt ja muutus kõnevõimetuks. Nii jube oli.

Laine Jänes on meie linnapea ja presidendikandidaat. Kui ajaleht temalt küsis eeskuju ajaloost, siis ütles Laine Jänes, et tema eeskujuks on Peeter I.

Tagasi üles