Peeter Sauter: Kommunismuse igavene taastulek

Peeter Sauter Foto: Postimees.ee

Igavene taastulek on muidugi Nietzschelt. Ja väike inimene on Nietzsche üliinimene. Sest nii üle- kui alaväärsuskompleks tähendavad võõrandumist ja üliinimene on tasku-Napoleon. Nagu Friedrich Nietzsche isegi. Mida see Friedrich siis igavesest taastulekust ja üliinimesest rääkis? Rääkis, et kui millessegi enam ei usuta (ja usukaotusega oli ta ajast kõvasti ees), et mis siis jääb? Jääb inimese vaba tegu ja elusolu, situatsioonide igavene taaskordumine. Käisid eile õlut ostmas, öösel mõtlesid küll, et enam õlut ei osta, aga ennäe, täna lähed jälle õlle järele nagu üliinimene kunagi. Nojah, see on minu interpretatsioon.

Ja ega see siin olegi essee, vaid heietus.

Ma olen aastaid hekseldanud omaette mõtet, et kommunism on Eestis varjusurmas nagu Okasroosike. Ja see varjusurm võib kesta küll tükk aega, aga kindlasti mitte igavesti. Kas ma kardan kommunismi taastulekut? Või igatsen? Nii ja naa ja ei üht ega teist. Lihtsalt mõtlen. Mõtlen, et peaks olema ettevaatlik ja tähelepanelik. Nojah, võib-olla mitte praegu, võib-olla kümne, viieteist, kahekümne aasta pärast.

Pidasin aastaid kirjavahetust malbe Jaan Laamaniga, kel on jäänud vanglas istuda umbes 96 aastat ja esimene võimalus amnestiat küsida kümne aasta pärast. Miks ta istub? Eks ikka va kommunismuse pärast. Jaan kasvas üles slummis ning suurkorporatsioonide ning kapitalismi närimine väikese mehe kallal ja kogu maailma kallal ajas tal harja punaseks. Ohio7 meestega tegid nad õige mitu tempu, pannes pomme suurkorporatsioonide kontoritesse ja president Nixoni tagasivalimisstaapi ning röövides edasise tegevuse finantseerimiseks panku. Eesmärgiks ikka rahvavõim USAs ja maailmarevolutsioon.

(Finaal oli farss. Nad tegid vea, et lasid kinnivõtmisel eriüksuste mehe maha – seda süsteem ei andesta. Kes meie vastu otse relva tõstab, saab meilt täie rauaga – olen sama pealt näinud näiteks Saksamaal, kus politseiniketapja lasti kinnivõtmisel külmalt maha. Tööõnnetus, öeldi hiljem, hakkas vastu.)

Laamani üle olen palju mõtisklenud. Ja selle üle, kuidas ta sarnaneb nii parempoolsete kui ka vasakpoolsete vastupanuvõitlejatega kogu maailmas. Õilis, kompromissitu, surmapõlglik idealist. Nojah, parempoolseid vastupanuvõitlejaid pole õieti olemas. Iseseisvuse eest võitlejaid Nõukogude Eestis ei saa nimetada parempoolseteks. Parajad anarhistid mõlemad. Aga anarhia on korra ema.

Hiljuti olin Nepalis. Kuningavõim on seal kaks ja poolsada aastat vana. Eelmine kunn oli armastatud, praegune, Gyanendra, enam mitte. Väga segased asjaolud, kuidas ta kuus aastat tagasi võimule sai. Aga enam polegi see nii tähtis.

Kümmekond aastat on põõsas istunud Nepali maoistid. Partisanid. Selle aja jooksul on maoistide ja valitsusvägede kokkupõrgetes surma saanud paarteist tuhat inimest ja aasta tagasi andsid maoistid kuskil 3500 neile läänest mahitatud kergtulirelva ÜRO raudkastidesse ära, aga arvata on, et suurem hulk püstoleid jäi pihku.

Poolteist aastat tagasi üritas kunn Gyanendra kogu võimu oma pihku saada ja saatis valitsuse laiali. Tulemuseks oli see, et rahvas lärmas ja ta pidi ise tagasi tõmbama. Viimased paar kuud pole ta ninaotsa enam keset Katmandu linna suurel territooriumil asuvast kuningalossist välja pistnud. Kas ta üldse on veel seal ja kas ta on oma rahad juba Šveitsi pankadesse üle kantinud, ei tea keegi. Saatsin kuningale kirjakese, mõeldes, et kui tal jalge all ikka väga tuliseks läheb, võib ta mul Kloogaranna ateljees mõneks ajaks varjupaika saada, aga ju ei ole kunnil veel nii peenike pihus, sest siiani pole ta mulle vastanud.

Kamraad Rain, maalikunstnik, tuleb tagasi Kuubalt ja räägib Kuubamaa olmetotrustest. Kas Kuubamaa revolutsioon algas totrusest? Nojah, võib-olla mõneti küll. Ega see, mis seal enne oli, ka väga inimsõbralik polnud. See, mis revolutsioonile on järgnenud, see on, jah, mis sa oskad öelda, mis see on? Igatahes maju ja autosid pole vahepeal remonditud. See-eest on arstiabi hea ja rummi esialgu jätkub.

Kes meil veel praegu kommunismuse teel on? Põhja-Korea, Hiina – vist ikka on ju kompartei juhtimise all? Chavezi Venezuela? Kus see omadega on? Ja noh, nagu Jaak Allik meelde tuletas, on suurem osa Põhja-Euroopast sotsdemide käe all, aga, sõbrad, see on ju hoopis miskit muud.

Aga tagasi Nepali, riiki, kus praegu toimub peaaegu see, mis Peterburis 1917. aastal. Mõned nädalad tagasi, kui seal olin, osalesid Katmandus kommunismimiitingul kümned tuhanded. Templitevahelisel väljakul olid templivalvuritest lõvidele seotud hambusse sirbi ja vasaraga punased lipud, röögiti kõnesid, ikka täiest rinnast, ja oodati, millal tuuakse kohale 26 kirstu valitsusvägede poolt äsja mahanotitud maoistidega.

Kommunistide endi hulgas on suured segadused.

Samal päeval rääkisin noorte maoistidest kuttidega, kes olid valmis demonstreerima oma tulirelvi, aga mitte väga valmis viima mind maoistide peakorterisse, vist ei olnud nad seal korteris nii kõvad tegijad. Vajaduse korral pauku püssist olid nad valmis tegema suvalises suunas.

Või Prem, külakooliõpetaja kauges kolkas. Paar sõna Premi kohta. Nende külas on terrasspõllud paarikümne ruutmeetri suurused, neil kasvatatakse riisi, maisi, rukist ja nisu käsitsi kõblates ja rohides. Nii erinevat teravilja ühel põllul? Jah, kolm saaki saab aastas.

Premi maja on savionn, kahekordne, elektri, kanalisatsiooni ja veevärgita loomulikult. Väga puhas. Mööblit on kaks voodit (ühes magab Prem ühe lapse, teises ta naine teise lapse kaisus) ja suur riidekirst. Enamik riideid ripub õrrel. Süüa tehakse allkorrusel lahtisel lõkkeasemel. Prem on minust paremini kursis maailmapoliitika ja Nepali ajalooga. Ta räägib head inglise keelt ja hoiab viiekümnelapselist klassi kergesti kontrolli all. Ah jaa. Prem ei abiellunud armastuse pärast – see abielu oli organiseeritud, kui Premi isa suri ja keegi pidi peres kontrolli enda peale võtma.

«Prem, kas sa nüüd oma naist armastad?»

«Jaa, armastan küll.»

«Kuule, ütle, sul on palju kamraade maoistide seas ja sa ootad ja loodad, et kommunistid tulevad 20. juuni valimistel lõplikult võimule, kukutavad kuninga ja natsionaliseerivad maa ja jagavad vaestele? Aga sa oled ju kursis sellega, mis juhtus Nõukogude Venemaal, Kuubal. Mis saab sest kommunismusest, kui ta võimule tuleb? Võimulesaajad korrumpeeruvad.»

«Jah, ma tean. Aga ütle, kas meil on muud alternatiivi kui proovida. Kui 95 protsenti maast kuulub 15 protsendile inimestest, kuningale kõige suurem ports. Kui talupoeg maksab maarendiks ära poole oma saagist ja maaomanik ei tee midagi. Mida peaksime proovima uuendada. Kõik ootavad uut Nepalit. Või mida sina meile soovitaksid?»

Ja mul pole soovitada mitte midagi.

Aga, noh, jah, ikka need 11 000 surnut kümne aasta jooksul?

Olgu öeldud, et nii malbeid tavainimesi kui Nepalis pole ma varem näinud.

Ja miks see Nepal mulle nii hinge lõikas?

Jah, sellepärast, et võib tulla olukord, kus kommunismile ja anarhiale pole inimlikku alternatiivi. Kui seda olukorda ette ei nähta. Millele on praegu Eestis justkui totter mõelda. Aga kui jama käes, on hilja. Hea küll, sinna on aega. Küll me mõtleme, aga homme.

Mis te arvate, kuidas kommunistide miiting Katmandus lõppes? Kas märtrite kirstud oodati ära? Õhtu jõudis kätte, prožektorid heitsid rahvahulgale valgust ja kõned muutusid üha dramaatilisemaks.

Ja siis kadus elekter ära.

Tavaline Katmandus. Valgus kustus, valjukad vaikisid. Rahvas läks laiali.

Pollaritelt ja reasõjaväelastelt küsisin, mis nad teevad, kui kommud võimu üle võtavad, kas reedavad kunni? «Ei, mis ikka, meie täidame käsku, kui võimul on kommunistid, siis kommunistid, meie valvame korra järele.»

Needsamad sõjaväelased, kes minu sealolekul lasid maha 26 maoisti, on valmis homme kõmmutama rojaliste. Nad saavad palka, väikest küll, ligikaudu 2000 krooni kuus, aga Nepalis on seegi asi.

Mu vanem poeg Kustas on kaks aastat uuest Eesti Vabariigist vanem, plõnnib kitarri ja rüüpab veini. Noorem poeg Rulla aga ei taha käia lasteaias ega ole huvitatud kooliminekust. Ta on indiviidi ahistava süsteemi vastu. Ma mõistan teda. Ka mulle ei meeldinud ei lasteaias ega koolis. Anarhisti must ei saanud. Aga pole võimatu, et kahekümne aasta pärast on Rullal grupeering, nad õpivad pomme tegema ja hangivad relvad, et võtta Eesti Vabariigis võim kapitalistide käest ja anda rahva kätte. Kui see nii peaks juhtuma, mis oleks mul talle öelda?

Seletada, et rahva käes – hoolimata deklaratsioonidest – ei ole maailmas võim mitte kunagi olnud? Proovida näidata dokfilme Nõukogude Eestist? Vaevalt et ta viitsiks vaadata.

Mulle jääks üle vaid temaga liituda ja proovida, et võimalikult vähe kapitaliste maha tapetaks, või kui asi teistpidise pöörde võtab, siis et anarhistidel vanglas liiga hapralt ei läheks. Tegelikult, mõlematpidi tuleks proovida asja hoida. Minust, vanamehest, saab revolutsiooni sanitar.