Kahekümne esimese sajandi üleilmastumise tingimustes, mil inimkonnal tuleb nii üksikisikute kui ka kuuluvusgruppide tasandil kokku puutuda rea probleemidega, nagu ülemäärane infoküllus, erinevate kultuuride laienev kokkupuutepind, tarbimisühiskondlik üheülbastumine ja muu selline, omandab identiteedi nähtus järjest tähtsamat tähendust enesemääratlemise probleemidega toimetulemiseks.
Identiteet kui enesemääratlusprotsessi ühiskondlik konstrukt omab järjest enam teadliku kasutuse instrumentaalset rolli.
Suhteliselt triviaalse käsitluse järgi jagunevad inimesed kaheks: ühed, kes armastavad maailma hoomamise ja mõtlemise puhul liikuda konkreetse juurest üldisemale, ja teised, kes armastavad teha seda üldisemalt konkreetsemale liikudes.
Identiteedi käsitlemisel on oluline osa maailmakirjeldustel, mis koosnevad kindlate väärtustamiskoodide alusel kokku pandud reaalsuse osadest ning väärtustamiskoode suunavatest põhiväärtustest, mida mingid kultuurikandjad jagavad.
Maailmakirjeldustel on ühine/üldine tahk ja isiklik/eriline tahk. Esimene neist seob identiteedi nähtust kultuuri kategooriatasanditega, teine inimeste isiklike teadvuse seisundite kirjeldustega.
21. sajandi alguseks võib olla kindel, et globaliseerumine ja info(tehnoloogiline)revolutsioon kogub veelgi enam hoogu ja laiendab haaret. See protsess avaldab omakorda survet inimeste ja gruppide konkreetsetele identiteetidele.
Jõuliselt muutuvas keskkonnas osutub, et just nagu iseenesestmõistetavad ja loomulikud nähtused vajavad ülevaatamist ja -mõtestamist.
Koos infohulga suurenemisega mingi nähtuse kohta tekib vajadus seda süstematiseerida ja üldistada nii, et mudeli kirjeldamisele kuluv energia ei oleks suurem selle kasutamisest tulenevast või selle abil suunatavast energiast.
Katkendid raamatust «Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses».