Üks räägib targimaga, teine vaatab karuga tõtt

Luusika küla elaniku Merike Vahi kits Lote pakub seltsi ja varustab perenaist piimaga. Foto: Liis Treimann

Ühel oli puudu ja teisel oli üle, nii sai Jussist Jussa ja Roosist Joosep. Soomoondajatest kasside perenaine põgenes pensionipõlveks nüristava linnaelu eest kolkakülla ega mõista paneelmajade korteritesse kõdunema jäävaid vanainimesi.

Lääne-Virumaale Luusika külla on lähimast asulast Veneverest viis kilomeetrit kruusalinti. Tee peale oli viimane tugevam tuul painutanud vana kase. Ronisime fotograaf Liisiga autost välja. Pakkusin, et äkki on teesulgemise taga tegelased sellistest õudukatest nagu «Vale pööre» või «Mägedel on silmad».

Tunne oli sama nagu lapsena taldrikut keerutades, itsitad küll, aga kuulatad igat krõpsu. Talukohad olid olemas, aga hingelisi ei paistnud. Luusika on kirjanik Tõnis Lehtmetsa kodukoht, ta on oma raamatuisse kirjutanud sisse küla looduse ja inimesed.

Õppis lehma lüpsma

Loodust oli seal küllaga, aga märke inimtegevusest ei ikka veel. Valisime elu otsimiseks tee, kus paistsid üsna värsked rehvijäljed. Pärast mõnesaja meetri läbimist selgus, et edasine tee olnuks läbitav vaid traktoriga.

Keerasime tagasi ja jõudsime taluõuele, kus nööril rippusid lasteriided ning kaevu kõrval reas olid kausid ja ämbrid. Uks oli lukus, koputasin, vaikus. Järgmises elujõulise väljanägemisega talus oli rohkem õnne.

Keskmist mõõtu koer haukus ja lõrises irevil hammastega aias ning lärmi peale välja tulnud perenaine piidles meid esiti umbusklikult. Kupatas siis koera tuppa luku taha ja kutsus meid kööki sooja. Sulasime seal esimesest võõrastusest koos.

Merike Vahi on kaslaste Jussa ja Joosepi perenaine. Kassidega juhtus aga selline lugu, et kui perenaine kord ahju ees istudes pikakarvalist Roosit silitas, tundis ta mügarikke seal, kus neid poleks pidanud olema.

Kaks o-d otsustati nimesse alles jätta ja kassist sai Joosep. Joosepi poja Jussiga läks aga vastupidi, temal eeldatud varustus puudus ja peab nüüd elama Jussa nimega.

Merikese abikaasa Laos Vahi oli meie külaskäigu ajal linnas, istus parajasti südamearsti ukse taga. «Ta peaks saama teada oma operatsiooni aja,» selgitas perenaine oma üksindust. Lisaks südamehädale on mees viimastel aastatel võidelnud ka vähiga. Kui palju Merike ka oma teisepoole pärast südant ei valutaks, välja ta seda ei näidanud.

«Ega teil külm ei ole,» küsis ta ühtepuhku. «Keedan Jerrile sööki ja see hais on päris vastik, aga ma võin ukse kinni panna.» Köögis on soe ja hubane, hais nagu lihaleeme hais ikka.

Vahid tulid maale Tallinnast paarkümmend aastat tagasi, siis kui pensioniiga kätte jõudis. «Mõtlesime algul, et las olla üks maakoht, aga mu hull mees soetas lauta lehmad ja sead,» pahandas Merike moepärast.

Lehmalüpsmist õppis põline linnanaine Merike raamatust. «Mitu korda mõtlesin, et aitab, kodinad kokku ja linna tagasi, aga jäime pidama. Nüüd ei kujutaks ma ennast enam linnas ettegi,» rääkis Merike ja palus: «Ärge minust kirjutage, kirjutage sellest, kui ilus siin on, ja sellest, et tehke tööd ja teenige raha, aga kui vanaks jääte, tulge maale. Nii ei sure elu maal välja.»

Lehmi ja sigu Vahid siiski enam ei pea. Selleks osutus linnainimese süda liiga haledaks. «Panin ju neile kõikidele nimed ja pole midagi jubedamat kui oma loomade tapale viimine. Mina ei suutnud seda teha,» tunnistas perenaine.

Küla on nende kahekümne aastaga kõvasti muutunud. Mõne aasta tagune torm harvendas metsi ja koos metsaga kadusid ka metsloomad. Riburada on põlisasukad teisele poole vikerkaart läinud ja mitmetest taludest alles vaid ahervaremed.

«Kui siia tulime, tundusid kõik omavahel sugulased olevat, aga meid võeti avasüli vastu. Siinsed inimesed ei tee kellelegi halba,» kiitis Merike ja lisas: «Aga võib-olla ei tee head ka.»

Küla vanim asukas ja raudvara tädi Therese, nagu Merike teda kutsub, sulges silmad kaks suve tagasi. Enne seda jõudis ta aga ületada sajanda eluaasta läve. «Küll ta oli hea inimene, meenutas mulle minu vanaema ja tema teadis kõike, kuidas siin oli ja kes siin elasid – siis kui külal veel hästi läks,» jutustas Merike.

Pärast vanema rahva hääbumist on Merikese elu keskmeks tema talu, loomad ja loodus. «Kui ilus see oli, kui hunt seisis tädi Therese mäe peal, virmalised taustaks,» meenutas ta.

Rebane koos kahe pojaga käib igal õhtul talu taga tema jaoks valmis pandud toitu söömas ega lase end segada kahest saba sikutavast kätsatajast – harakast.

Lisaks koerale ja kassidele on alaliseks elanikuks Vahide juures kits Lote. Ta annab päevas poolteist liitrit piima perenaisele, kelle organism lehmapiima ei talu. «Lote, mis juhtus. Lotekene, mis lahti,» ehmus Merike, nähes oma sulus lavatsi alla pugenud kitse.

Perenaine on mures, Lote närviline ja hirmunud. «Lotekene, tule välja, kas miski hirmutas sind,» palus perenaine ja sikutas puikleva looma õuele. Hirmutajaks võis olla rästik, kes elab risuhunnikus. Merike kutsub teda hellitavalt ussuks, ehkki tunneb ka ise ussi ees hirmu.

Igal hommikul saab Merike linnast telefonikõne. Helistajaks on tütar. «Naeran, et uurivad, kas mul ikka eluvaim sees,» rääkis Merike. Tütar on Merikesele öelnud, et maaelu ja inimestest eemalolek on muutnud tema lauseehituse imelikuks.

Koerad sõpradeks

«Ma räägin ka mõnda aega selle kõige targemaga ehk iseendaga,» tunnistas Merike. «Kui meid abikaasaga enam ei ole, siis jääb see koht siin tühjaks. Lapsed ütlevad, et ärge raisake remontimise peale raha, niikuinii siin keegi elama ei hakka.»

Sootaguse küla, millega tahtsime järgmisena tutvuda ja mis asub Luusikast linnulennul vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel, Merike ei teadnud. Aga esimesteks elumärkideks on seal samuti koerad.

Üks keskmist mõõtu must krants ja maadligi taks jooksid võõrastele vastu hääletult ja nagu selgus, oli nende kõige kurjem kavatsus jätta oma käpajäljed sissetungijate riietele.

Bingo ja kõverjalgse Muhvi peremees Arvi Reesev on külas parasjagu ainus hingeline. «Noorik läks välismaale ringi vaatama,» selgus Arvi jutust, et päris üksi ta soo ja metsa vahel siiski ei ela. Külale lähenedes näeb see eemalt välja nagu piltpostkaart, rohelise põllu taustal kobaras taluhoonetega.

Arvile ei jäänud võõrad märkamata, tema avastas meid enne kui meie teda. «Ah teie olitegi selle punase autoga,» päris ta, kui oli ukse koputajatele avanud.

Kummalisel kombel on ka Arvi külas uustulnuk ja samuti paarkümmend aastat tagasi pensionile jäädes sinna elama asunud. «See mul ämma maja, ta jäi põduraks ja tulime naisega siia, mis seal aleviski parem oleks,» leidis Arvi.

Ehitajana sai Arvi varakult pensionile ning möödunud kuul tähistas ta oma koduhoovis 60 aasta juubelit. «Panime siiasamma pika laua, mis seal kõrtsis parem oleks,» sõnas Arvi ja kinnitas, et inimestest ta puudust ei tunne. Bingost ja Muhvist piisab täiesti.

«Eelmise koera viisid hundid ära, karuga olen siinsamas metsa ääres mitu korda tõtt vaadanud, aga see, kes minema jookseb, on karu,» kirjeldas Arvi oma läbikäimist ümberkaudsetega.

Külast lahkumisele Arvi ei mõtle. «Ma olen harjunud üksi olema, inimene on ju selline rumal putukas, et harjub kõigega, ja mul ju sõbrad siin,» viipas ta taas koerte poole.

Bingo lesis truult peremehe jalge ees, ning põhjust kiindumuseks on koeral kuhjaga. «Bingo on Tamsalust, seal inimesed kolisid ära ja jätsid ta lihtsalt maha,» seletas Arvi koera saamislugu.

Kui üksindus tüütavaks muutub, võtab Arvi ratta ja sõidab kümne kilomeetri kaugusele Laekverre. Õhtuti, kui jahedaks kisub, teeb tule ahju alla ja vaatab telerit.

Kui mitu päeva järjest vihma ladistab, siis on pisut igav, aga üldiselt ei näe ta virisemiseks põhjust.

Arvit ei häiri ka võõrad, kui Liis küsis, kas pilti võib ka teha, ühmas ta ükskõikselt: «Tõmba jah.» Pani suitsu ette ja tundis huvi, kust tuleme ja kuhu läheme. Luusika küla Arvi ei teadnud, ega sedagi, kus on Sootaguse väljareklaamitud Kalevipoja põld. Teed Tallinna tagasi oskas seevastu hästi juhatada.