Oktoobri lõpus said Palamuse aleviku elanikud üllatuse osaliseks, sest aleviku keskel asuva Jõgeva Majandusühistu poe seinale oli tekkinud suuremõõtmeline grafiti, mis kujutab «Kevade» kaht peategelast Arnot ja Tootsi «Pulp Fictionist» tuntud kaadris.
Tegu kultuuriliselt mitmekihilise taiesega: Arno Liiveri näoga Arno ja Aare Laanemetsa näoga Toots on asetatud Quentin Tarantino 1994. aastal valminud kultusfilmi «Pulp fiction» konteksti, vahendas Vooremaa.
See tähendab, et grafiti kopeerib kaadrit nimetatud musta huumori sugemetega krimifilmist, ainult tegelaste näod on asendatud Oskar Lutsu jutustuse järgi vändatud filmi «Kevade» tegelaste omadega. Ka juures olev tekst «Sure, koer» pärineb Joosep Tootsi suust. Kes mõlemat filmi näinud, saab tunda topelt-äratundmisrõõmu ning imetleda, kui vaimukalt autor kahe eri teose vaimsuse kokku on «sulatanud».
Taiese juures olev signatuur annab teada, et selle autoriks on Eestis üsna tuntud tänavakunstnik, kes on varjunud pseudonüümi Edward von Lõngus taha.
««Sure, koer» on kohaspetsiifilisest grafitist ja videoklipist koosnev projekt, mille mõttelised jõujooned visandasin juba neljandas klassis, kui juurdlesin selle üle, milline võiks olla minu filmiversioon «Kevadest»,» kirjutas von Lõngus Vooremaale. «Lugu räägib Paunvere külakoolis lokkavast koolivägivallast, märulikultusest ning nende ühendamise tulemitest. Köstripoolne terror, mille all Toots ja teised õpilased pidevalt kannatavad, paneb Tootsi ümber kehastuma action-filmi kangelaseks Kentuki Lõviks, kelle relvast saab õigluse jagamise instrument. Allasurutust saab ülestõusja, kiusatavast saab kättemaksja. Klassikaline koolitulistamise juhtum.»
Küsimusele, kas ta hoonete grafitiga kaunistamiseks nende omanikelt luba ka küsib, vastas von Lõngus: «Ma ei kavatse kunagi oma tegevuse jaoks luba küsida. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Linnaruum ei ole vaid eraomandite kogum, vaid avalik ruum, mis tähendab, et see kuulub meile kõigile. Tänavakunstnikud on nagu tõelised timurlased, kes oma uneajast ning enda kulu ja kirjadega proovivad maailma teiste jaoks ilusamaks ning huvitavamaks kohaks teha.»
«Peab küll lisama, et see, kes on otsustanud eirata ühiskondlikult kehtestatud piire, peab oskama kehtestada enda omad. Kui ma kellegi teise seina kallale lähen, peab mul selleks olema mõjuv põhjus. Üritan oma üleastumisi alati kompenseerida kvaliteetse ja nauditava loominguga, et see, mis on antud, oleks suurem kui see, mis on võetud. Politseiga kokkupõrkamine kuulub tahes-tahtmata selle ala juurde. Õnneks on siiani ka seadusorganid mõistnud, et ma ei ole ohtlik pätt, vaid kunstnik.»