Klounid kohtuvad maailma muutjatega

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tata Herzen (Fatme-Helge Leevald) on astunud jalga klaasikillu. Isa Aleksander Herzen (Indrek Taalmaa) hoiab tal kätt õlal ning koduõpetaja ja perekonnasõber Malwida von Meysenbug (Külliki Saldre) tõmbab killu jalast.
Tata Herzen (Fatme-Helge Leevald) on astunud jalga klaasikillu. Isa Aleksander Herzen (Indrek Taalmaa) hoiab tal kätt õlal ning koduõpetaja ja perekonnasõber Malwida von Meysenbug (Külliki Saldre) tõmbab killu jalast. Foto: Janika Leiur

Heiti Paku lavastajakäe all jõudis Tom Stoppardi «Utoopia» triloogia lõpule. Tartu esietenduse järel on mul raske seisukohta kujundada. Üheti vaatan austusest pungil silmadega terve triloogia lavastajate ja näitlejate poole.

Mida muud üks pisike inimene teha saabki, olles tunnistajaks nii suurele projektile, kuhu on haaratud kaasa kaks Tallinna teatrit ning Ugala ja Vanemuine. Stoppardi tekstimassiividele jälgitava kuju ja vormi loomine pole lihtne töö.

Alustuseks – teatris on palju rohkem inimesi kui lavastaja ja näitlejad. Sageli meenub see selgelt küll alles siis, kui midagi kõrva või silma kraapima hakkab. Sedapuhku teadvustasin näiteks Silver Vahtre kunstnikutööd üsna selgelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles