Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/02/14/2823734t1hde38.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/02/14/2823734t1hde38.jpg)
8. märts Tundsin, et vajan raputust, katarsist. Võtsin aja maha ja sõitsin Pärnu, Kivastiku/Komissarovi «Varese» esietendusele. Ma ei olnud oma vajaduses üksi: saal oli täis, ja õnneks oli esietendusele kohaselt päris palju eliiti. Nii ei pidanud ma tundma end valge varesena, nagu viimasel ajal pahatihti juhtub.
Aga muidugi tegid valearvestuse kõik, kes lootsid tõelist tragöödiat. Esiteks: Vares kui ajalooline tegelane, kui «reetur» ei ärata kaastunnet ega sobi seetõttu tragöödia kangelaseks. Ja teiseks: meesintellektuaalide naishinged (Siuts ja Aurora) olid kirjutatud nii uskumatult tühisteks prouakesteks, et kannatas tüki tõsiseltvõetavus ajaloodraamana. Kuna tegelasi oli üldse liiga palju, siis oli ka paljudel neist vähe öelda (jäid väheütlevaks). Selles mõttes oli eriti kahju kolmikust Lauristin, Karotamm ja Andresen.