Trivimi Velliste: meie huvide ja vajaduste ühisosa

Foto: SCANPIX

Iseäranis alates 19. sajandist oleme harjunud inimkonna arengut nägema olelusvõitlusena. Ürgajast saadik on Homo sapiens pidanud jahti ulukeile, et endal elu sees hoida. Ent erinevalt huntidest või lammastest on inimkond pidanud vajalikuks sõdida ka isekeskis, liigisiseselt. Kui hundid koonduvad osavalt, et valmistuda saagi ründamiseks – ja lambad samamoodi tõmbuvad meeleheitlikule ühisele kaitsele –, siis inimesed on hallidest aegadest alates arvanud mõistlikuks sõdida ka omavahel. Enamasti saagi pärast.

Siiski ei ole inimelu kõikide sõda kõigi vastu, vaid nemadki suudavad liituda teatud tasanditel teiste vastu. Nõnda on sündinud kõikidesse inimkeeltesse mõisted «meie» ja «nemad». See on olnud ülioluline vastandumine, millest koosneb suur osa tsivilisatsiooni ajaloost. «Meie» saab alguse kõige väiksemast perekonnast, külakogukonnast, kihelkonnast, et tipneda oma riigi või tänapäeval juba riikide ühendusega, mis vastandub mõnele teisele.

«Meie» on ühise minapildi, identiteedi alus, mida kannab teatav narratiiv ehk lugu. See ühendav lugu annabki «meiele» selgema ja sügavama tähenduse. Kirjandusloolane Maarja Vaino juhib lugeja tähelepanu (vt Postimees, 17.05, lk 10) tõsiasjale, et igasugune kultuur ja traditsioon püsivadki kõnesoleva jutustuse jagamisel. Jutustus annab tähenduse üksiku inimese isiklikule kogemusele. Autor lisab, et me oleme oma maa ja rahva narratiivis pääsmatult, sest meil on ühismälu, meie minapilt on seotud meie rahva läbielamistega paljude sajandite kestel.