Kajakas kilekotis

Maria Soomets Niinana ja Karol Kuntsel Treplevina. Foto: Vanemuine

Anton Tšehhovi «Kajaka» lavastuste vaatamise järel on kriitikute omavahelises slängis tavaks pärida, kas kajakas lendas? Seekordse Vanemuise lavastuse kohta nii küsida nagu ei saakski, sest kajakat ennast laval polnudki – ei tapetud linnuna ega ka kunstilise kujundina. Ta oli peidetud mustast kilest prügikotti, mis põrandale pannes tundus kahtlaselt kergena ja vaid etenduse lõpul vilksatas sealt topise pea.

Paraku jäi minu jaoks aga ka kogu Tiit Palu lavastus ehk liigselt kilekotti peidetuks. Palu eelmine (ja seni ainus) kokkupuude vene klassikaga – Nikolai Gogoli «Revident» (Endla 2008) – oli lahendatud selgelt kontseptuaalses võtmes.

Tegevus toimunuks nagu mingis maakonnahaiglas ja kindlasti mitte XIX sajandil, meenuvad raudvoodid, mille liigutamisega muudeti leidlikult lavapilti, ning Sten Karpovi vahvalt ekvilibristlik Hlestakov.