Kohaloleku kunst. Utoopia. Draama

Ülo Vihma
, Eesti Vabariigi kodanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti teatri festival Draama pakkus põhiprogrammi ja Teatro Poe­tico lavastuste kõrval või­malust vaadata programmi «Stop­pard Ees­tis», mis koosnes Tom Stop­pardi tri­loogia «Utoopia rannik» lavastustest. Et vaadata esimest osa «Utoopia rannik. Teekond», mil­le on lavastanud Priit Pedajas, tuli festivalikülalistel sõita Tallinna linnateatrisse.
Eesti teatri festival Draama pakkus põhiprogrammi ja Teatro Poe­tico lavastuste kõrval või­malust vaadata programmi «Stop­pard Ees­tis», mis koosnes Tom Stop­pardi tri­loogia «Utoopia rannik» lavastustest. Et vaadata esimest osa «Utoopia rannik. Teekond», mil­le on lavastanud Priit Pedajas, tuli festivalikülalistel sõita Tallinna linnateatrisse. Foto: Siim Vahur

Näib, et Tom Stoppard on oma «Utoopia ranniku» triloogiaga Eesti teatri täielikult vallutanud ja tegijad hullutanud. Sellist megaprojekti nelja suure eelarvelise repertuaariteatri ühistööna pole varem meil tehtud.

Kohalolekuteemaline festival Draama andis võimaluse kõiki kolme vaadata. Mina lõpuni ei jõudnud. Kohe selgitan, miks.

Lavastajad valivad algmaterjali sageli selle põhjal, kuidas see neid isiklikult puudutab ja nende elutunnetuse ja -vaatega kokku kõlab ning alles teises plaanis selle põhjal, mis võiks teisi, st potentsiaalseid vaatajaid, huvitada. Ning hakkavad siis töö käigus otsima neid ühendavaid allhoovusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles