Pesast lennanud noored ootavad elu tudengilinnas

Liisi Räim (vasakult), Kristjan Pihl ja Birgit Remiküll olid eilsel Tartu ülikooli kooliaasta avaaktusel kohal nagu õigele tudengile kohane. Foto: Andres Ehrenpreis

Kui keegi ütleb, et tal pole oma noorusajast midagi meenutada, siis ehk pole ta ülikoolis käinud. Hulk mälestusi, saladusi ja jutte talletub just sellest ajast, kui ema-isa pilgu alt pääseti vabandusega, et lähen nüüd ülikooli õppima ja homsest enam mitu nädalat koju oma nägu ei näita.

Ja siis see joovastav esmakordne vabadus: terve öö võis sõpradega väljas olla, tekkis esimene dilemma, kas minna loengusse või veel unepagasit paari tunni võrra täita... Kõik hakkas endast olenema.

Neid mälestusi pole veel aga kolmel noorel: Birgit Remiküllil, Kristjan Pihlil ja Liisi Räimel, sest nad on esmakursuslased, kes Tartus (või kuskil mujal) varem üksipäini elanud pole.

Neid noori ühendab vaid rebasestaatus, sest kohad, kust nad tudengilinna tulevad, on täiesti erinevad. Millised on nende ootused ülikoolilinna suhtes?

Tudengilinna kuuldused

Rakvere tüdruk Birgit Re­miküll tuleb Tartu ülikooli ajakirjandust õppima. Esialgu oli tema valikus ka sotsioloogia ning mõned Viljandi kultuuriakadeemia erialad.

«Enne ajakirjanduse sisseastumiskatseid olin tohutult närvis, sest sain kirjandi eest vähe punkte,» räägib ta.

Lõpuks läks siiski kõik nii, nagu minema pidi: sisseastumiskatsed möödusid üliedukalt ning otsus ajakirjandust õppida oli lõplik.

Tartusse tulek on samm iseseisva elu poole. Seda mõistis ka Birgit, kui esimest korda üüri maksma pidi. Tema esimene mulje oli, et kõik on nii kallis. «Nüüd ma juba tean, mida osta ning mis on odavam,» naerab ta. «Nüüd ma tean ka, mida ma kindlasti ei osta,» lisab ta kiiresti.

Birgit ootab, et siinsed inimesed on toredad, sallivad ja sõbralikud. «Olen väikesest linnast pärit, loodan, et suuremas linnas julgen olla avatum,» räägib ta. Birgiti suurimaks sooviks on teha siin seda, mida ta varem pole julgenud.

«Näiteks võin juuksed erkroosaks värvida ja mitte keegi ei vaataks mind imelikult,» naerab ta.

«Olen kuulnud, et Tartu on lahe tudengilinn,» selgitab ta, millised jutud Emajõe Ateena kohta temani on jõudnud. Birgit ei hakka salgama, et peale õppimise tahaks ta kindlasti tudengielu maitsta ja pidutseda.

Birgit pole veel tudengite põhiliste peopaikadega kursis, ühte kohta teab ta küll. «Pirogovi platsist olen ma paaril korral vaid mööda kõndinud, aga kuuldavasti pidutsevad tudengid seal, kuni külmaks läheb!» muigab ta.
Birgit pole Tartus esimest korda. Mõne korra aastas leiab ta siia oma tee.

«Kui siia tulin, siis juba teadsin tänavaid ja seda, kus hetkel täpselt olen,» märgib ta.

Ent Tartul on tema silmis ka miinuspooled. Näiteks ei lähe väikesekasvuline Birgit õhtuti väga julgelt välja. Hirm on suisa nii suur, et tal on plaanis soetada pipragaas.

Hoolimata sellest on Tartu tema lemmiklinn number kaks. «Rakvere jääb ikkagi esikohale,» tunnistab ta.

Meeldejääva aja algus

Kogu oma elu Paides elanud Kristjan Pihl tuleb nagu Birgitki Tartu ülikooli ajakirjandust ja suhtekorraldust õppima.

Ta mõtles, et võib- olla tasuks hoopis minna riigiteadusi õppima, kuid otsustavaks said suved, mil ta sai juba ajakirjanikuna lehetööd teha.

«Sel suvel Maalehes ja koolis tegelesin koolilehega, paar suve tagasi töötasin aga Järva Teatajas,» loetleb Kristjan.

Esialgu Narva mnt 27 ühikas elama hakkav Kristjan tunnistab, et peale õppimise tahaks temagi maitsta kurikuulsat tudengielu.

«Väga palju räägitakse, et see on selline meeldejääv ja sündmusterohke aeg,» selgitab ta. Juttudest on talle jäänud mulje, kuidas Tartus pole kunagi igav ning õppimiseks tuleb võtta oma aeg. Tartust leidvat veel palju uusi sõpru-tuttavaid.

Peale kooliskäimise kavatseb Kristjan vaba aega sisustada laulmise ja meediaklubiga. «Olen muuseas ka laulupoiss, plaanisin koori minna. Ja hoian noorte meediaklubi tegemistel silma peal, mõnda korpi astun ehk kunagi,» mõtiskleb ta.

Tudengielu põhiliste pidut­se­mis­koh­ta­de­na teab Kristjan nimetada klubi Maailma ja pubi Krooksu. Tegelikult pidutsemine teda veel ei huvitagi, esialgu tuleb tema meelest endale linn selgeks teha.

«Mõtlesin, et võtan kohe jalgratta kaasa ja sõidan Tartu risti-põiki läbi ning uurin selle kõige tavalisemaid tänavaid,» räägib ta.

Kristjan tunnistab, et pole Tartusse väga tihti juhtunud. «Siis kui sisseastumiskatsed olid, sattusin mitu korda nädalas… Pigem on ikka Tallinna poole asja olnud,» lisab ta pärast lühikest mõtlemispausi.

Töötegemise tõttu ei ole Kristjan veel selle peale mõelnudki, et iseseisvat elu alustab. «Nüüd lõppeb töö ja siis ma jõuan harjuda selle uue mõttega,» tunnistab ta.

Kui tihti Kristjan koju plaanib minna, ta veel ei tea. «See kujuneb nüüd tasapisi ise välja. Ehk mõned nädalavahetused  kuus?» pakub ta välja.

Saarepiiga ootused

Kuressaarest pärit Liisi Räim ootas juba kuuendast klassist pikisilmi, millal saab Tartusse iseseisvalt elama tulla. Tartu on põlise linnatüdruku silmis hoopis midagi muud kui tüüpiline linn.

«Tartu linn on mulle juba tuttav, sest käin siin suhteliselt tihti,» räägib Liisi.

Nimelt elab Tartus tema vend ning mõne korra aastas on Liisi talle paariks nädalaks külla tulnud.

Tartu ülikooli semiootikat ja kultuuriteadust õppima asuv Liisi loodab, et peale õppimise saab ta lõbutseda keset kirevat tudengielu, millest ta on väga palju kuulnud.

«Noh, olen kuulnud, et tudengitel pole eriti raha, et endale süüa osta, kuid kuidagi peavad nad hakkama saama,» räägib neiu ning tunnistab, et see tundub talle pigem põneva kui hir­mu­ära­ta­va­na.

Liisi teab mitut kohta, kus tudengid aega veedavad: «Ge­nialistide klubi, Zavood, Maailm, Krooks, Suudlevad Tudengid, klubid Tallinn ja Illusioon.»

Ta lisab, et on isegi neis päris tihti käinud ja seal ka tudengitega pidutsenud.

«Tartu on palju sõbralikum linn kui Tallinn,» ütleb Liisi.  «Tudengid on sõbralikud ning linnas ringi käies näen hulga rõõmsamaid inimesi kui pealinnas,» põhjendab ta oma ütlust.

Liisi elab esialgu veel üksinda, kuid plaanib kooli alguses leida endale sõpru, kellega koos elama hakata.

Saaremaa neiu on Tartust nii vaimustuses, et ei oska küsimise peale esimese hooga miinuspooli väljagi tuua. «Ma pean ise elama hakkama, et neid leida,» arvab ta.

Iseseisva elu mõte on Liisile pisut hirmutav, kuid samas muudab ta ka ärevaks. «Olen harjunud, et söök on külmkapis ja kui midagi vaja, helistan emale,» kardab ta pisut eelseisvat. «Nüüd läheb mu taskuraha söökidele, pluss vetsupaberile ja nõudepesuvahendile,» naerab Liisi.

Birgit on juba pisut uurimistööd teinud ning välja selgitanud, kus Tartus kõige odavamalt söögikraami saab osta.

Liisi jälle teab väita, et Feenoksis on kõige odavam alkohol.

Pirogovi platsile on Liisi siiamaani vaid paaril korral ära eksinud ja sedagi talvel, ent tudengina lubab ta sinna istuma minna.
-----------------------------------------------------------

Vanemate tudengite mõtteteri ja soovitusi