Mis homoabielu? Las kõik abielluvad kõigiga!

Kaader elust enesest: ühel naisel mitu meest. Kes teab, kes on tulevase lapse isa?

FOTO: Caro/ScanPix

Samasooliste kooselusoov on nii eilne päev! Aeg on tõele näkku vaadata: nüüdsed kooseluvormid ei tunne enam mingeid piire.

Juba kevadest peale tammub Eesti homoabielu küsimuses kohapeal. Palju kära, vähe vil  la. Villa ei ole, sest ükskõik kui kõva lokku homoaktivistid on püüdnud lüüa, pole nad suutnud esitada veenvaid argumente, miks peaks perekonnaseaduses kaotama sätte, mille kohaselt on abielu mehe ja naise vaheline asi.

Viimati üritasid nad väita, nagu piiraks abiellumise õigusest ilma jätmine nende inimõigusi. Absurd. Õigus abielluda pole inimõiguste hulgas. Seda esiteks. Ja teiseks: mitte ühegi mehe ja mitte ühegi naise õigus abielluda pole Eestis piiratud. Leia vaid endale resp. sobiv naine ja sobiv mees – ning hõissa, pulmad!

See, mida homod ihkavad, on erand sättesse, et abielu sõlmitaks ainult mehe ja naise vahel.
Ent kui eranditega algust teha, tekib loogiline küsimus, mis argumendist lähtudes peaks piirduma ainult ühe erandiga.

Ei pea ega saagi.
Just siit kerkibki Eesti suur šanss maailmaareenil. Võiks öelda, et siit tuleb koguni Eesti Nokia. Ainus, tõeline ja piiritu kultuuriline mitmekesisus tolerantsusest tiinel ja avatusest aplal postmodernsel ajastul. Siit tuleb lõplik seljapööramine 20. sajandile ning söakas sissemarss 21. sajandisse. Tuleb globaalne kõneaine – Eesti on viimaks üleilmsetes uudistes.
Selleks ei ole vaja teha midagi muud kui astuda homoabielust veel sammuke edasi. Tuleb seadustada kõikvõimalikud, ükskõik millised abielud.

Aeg selleks on küps.
«Maailm muutub kiiresti,» nentis Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar möödunud kuul usutluses postimees.ee-le, «ja kui me tahame muutustega kaasas käia, peaksime nendega kompleksselt tegelema, mitte looma homodele privilegeeritud seisust.»

Igale mehele mitu naist
Holland võib kogu maailma ees eputada, et üks nende kirjastus plaanib kooliõpikuis kujutada homopaare sama iseenesestmõistetavana kui normaalseid peresid, ent ei tee samas paraku märkamagi, et riigis elab ligi miljon moslemit. Euroopa Liidus elab islamiusulisi eri andmetel 16–18 miljonit.

Homode kohta küll vettpidavad arvud puuduvad – enamasti, nagu näitas kolleeg Marti Aavik hiljuti Postimehes, on need arvud ülespuhutud –, ent igal juhul leidub neid euroliidus vähem kui muhameedlasi.

Ometi ei taha sallivust jutlustav Euroopa teha nägugi, et võiks anda heakskiidu ja õnnistuse ka moslemite tavale, mille kohaselt võib ühel mehel olla korraga kuni neli naist. «Kui Euroopas tungib islam peale, miks me ei tegele sellisel juhul mitmenaisepidamisega?» imestas ka Lehtsaar.

Ent asi pole siin sugugi kitsalt moslemite mitmenaisepidamises. Vaadakem tõele näkku: mitmenaisepidamine on enam kui levinud ka valges ja ilmalikus Euroopas. Seda kõige kõrgemal tasemel.

Prantsusmaa üle-eelmine president François Mitterrand pidas mitut armukest, kellest üks, Anne Pingeot, sünnitas talle tütre Mazarine’i. Ent aastaid oli see suur riiklik saladus. Alles siis, kui Mazarine sai kahekümneseks ja ta isa tervis üha halvenes, nii et mees ei olnud enam suuteline oma autoriteetselt positsioonilt saladuse võimalikke lekitajaid hirmu all hoidma, koorus tõde päevavalgele.

Või vaadake Prantsusmaalt üle väina põhja poole. Kuraditosin aastat tagasi autoõnnetuses hukkunud printsess Diana tunnistas abielu lõpusirgel teleintervjuus, et tegelikult kuulus tema koosellu prints Charlesiga veel kolmaski isik, Camilla Parker Bowles. Viis aastat tagasi sai tollest Charlesi nüüdne abikaasa.

Ja heitkem kiirpilk ka üle Atlandi. Teise maailmasõja aegse USA presidendi Franklin D. Roosevelti armuke oli tema naise Eleanori sekretär Lucy Mercer. Kui Eleanor mehe salanaisest teada sai ja lahutus päevakorda kerkis, sekkus teiste seas Roosevelti ema, kes ähvardas, et jätab sel juhul poja pärandusest ilma.

Sellegipoolest oli Roosevelti surma päeval tema kõrval Lucy, mitte Eleanor. Presidendi topeltelu tuli laiemalt päevavalgele alles 1960. aastatel.

Kui sellised lood peidetud naistest ja lastest on nüüdisaja meedia kõmuhimust hoolimata levinud globaalses kõrgsfääris, siis mis veel rääkida märksa madalama lennuga kodanike salaeludest. Kõik see tähendab, et maailm on täis naisi, keda mehed salgavad, ja lapsi, kellele neil isalikku hoolitsust ei jagu. Aga ükski naisõiguslane ei ole poole sõnagagi kostnud nende õiguste ja heaolu eest.

Võimalus, et üks mees võiks olla korraga abielus mitme naisega – ja olgem võrdõiguslikud: üks naine võiks olla korraga abielus ka mitme mehega –, lahendaks selle ebameeldiva ja piinliku olukorra.

Tegemist oleks ju mõistliku sammuga tegelikkuse legitimeerimisel. Selle aasta algul teatas Kroonika, et ärimees Raimo Kägu on pea kümnendi olnud kooselus poliitik Kristiina Ojulandiga, ehkki on juriidiliselt jätkuvalt abielus Aili Käguga.

Meelelahutusärimees Andres Peetsil oli sama väljaande kinnitusel õnnestunud mullu abielu lahutada alles pärast aastaid kestnud kooselu teise naisega. Ja vaadakem tõele näkku: Eesti hästi tuntud ja hästi rikas ärimees (rahu tema aatelisele põrmule) heitis paar aastat tagasi hinge oma armukese, mitte abikaasa kõrval. Aga kas armuke matustele kutsuti? Mis te nüüd!

Suhete virvarr
Abielu pole niikuinii enam see, mis veel hiljuti. Igasuguseid abielu alaliike on arvukalt juurde tekkinud. Vabaabielu trügib suisa valitsevaks kooselu vormiks. Lisaks on külalis- ja visiitabielu, kus teine pool aeg-ajalt näole annab.

Kuuldavasti ka ahelabielu, kus mees paneb ühe naisega lapse kasvama ja liigub siis edasi järgmise kuuma tibi juurde. Samuti kobar- ehk mitmikabielu, mida illustreerivad Tele 2 telereklaamidest tuntud Ken, Marks, Lee ja Veronika. Vähemalt sellise mulje on nad rohkem kui saja episoodi jooksul endast jätnud.

Aga see, nagu öeldakse, pole veel kõik.
Maailm on palju, palju kirjum, kui homod seda oma abielupropagandas paista lasevad.

Eesti telekanalidki on näidanud Inglise filmi «Sule mu silmad» («Close My Eyes», peaosades Clive Owen ja Saskia Reeves) õe ja venna kirglikust armuafäärist, mis ähvardab viia tragöödiani, sest seesugune suhe pole ühiskonnas lihtsalt aktsepteeritud. 2007. aastal valminud «Savage Grace» räägib tõsielusündmustel põhineva loo jõuka seltskonnadaami Barbara Daly Baekelandi (keda kehastab Julianne Moore) intiimsuhtest oma homost poja Antonyga.

Viie Oscariga pärjatud «Gladiaatoris» on kurikavala imperaator Commoduse kire objektiks õde Lucilla. Kahe Oscariga auhinnatud «Siidrimaja seadustes» («The Cider House Rules») jääb tütar isast koguni rasedaks.

Sama juhtub 13-aastase tüdruku vägistamises süüdistatud Roman Polanski ühe Oscari võitnud filmis «Chinatown».

Arvate, et siia nimistusse said koondatud üksikud näited? Eksite. Ainuüksi 2006. aastal valmis lääneriikides seesuguste motiividega filme üle kümne.

Andke metafoor andeks, aga maailma kultuuripärand upub verepilastusse. Igaüks, kes kooli kirjandustunnis ei maganud, teab Sophoklese kuningas Oidipust, kes tappis oma isa ja abiellus ema Iokastega, olgugi et teadmatusest. Neil sündis neli last, kaks tütart ja kaks poega.

Sestsaadik on intsest millegipärast erutanud lugematul arvul kirjanikke. Olgu ruumi kokkuhoiu nimel loetletud vaid mõned kuulsamad neist: F. Scott Fitzgerald, William Faulkner, Ralph Ellison, Toni Morrison, Danielle Steel, John Irving, Doris Lessing, J. R. R. Tolkien, Thomas Mann, Ian McEwan, Vladimir Nabokov («Ada ehk Arm: ühe suguseltsi kroonika»), Mario Puzo («Perekond»).

Julgemad autorid on kirjutanud koguni iseenda elust. Ameeriklanna Kathryn Harrisoni autobiograafiline teos «Suudlus» («The Kiss») räägib tema neli aastat kestnud intiimsuhtest isaga. Näitlejanna Mackenzie Phillips kinnitab raamatus «Saabudes pilves» («High on Arrival»), et tema intsest oma isaga, 1960. aastate rokkbändi The Mamas And The Papas liidri John Phillipsiga vältas kümme aastat. Ja ausõna, selleteemalisi raamatuid on veel ja veel.

Nagu on veel ja veel juhtumeid veresugulaste kooseludest. Mullu märtsis tuli Colombias ilmsiks, kuidas 58-aastase mehe tütar oli sünnitanud talle üksteist last. Tunamullu lõi maailmas laineid pensioniealine austerlane Josef Fritzl, kes oli hoidnud tütar Elisabethi kodumaja keldris 24 aastat koduvangistuses. Elisabeth sünnitas talle seitse last.

Tühised vastuväited
Aga kui seni verepilastuslikuks peetud suhted on kultuurieliidile nii südamelähedane teema, ja kui elu näitab, et keelatud suhted viivad enamasti traagiliste tagajärgedeni, on raske leida argumenti, miks koos homodega, kes räägivad oma õiguste piiramisest ja seetõttu õnne kättesaamatusest, ei peaks seadustama ka kõiki teisi kooselu vorme. Seni, kui need on sõlmitud vastastikuse vaba leppe alusel.

Vastuväitena ilmselt kõlab, et lähisugulaste abielust sünnivad lapsed tõenäoliselt geneetilise defektiga. Aga see vastuväide pole tõsiseltvõetav.
Kasutage homoabieludele oponeerimiseks väidet, et homod ei suuda omavahel kuidagi lapsi saada, ja kuulete vastu retoorilist küsimust: kes ütles, et abielu eesmärgiks peab olema lapsi saada? Järelikult kõlbab sama vastuväide – ega abielu eesmärgiks pea olema lapsi saada – ka neile, kes on vastu lähisugulaste abielule. (Ja, muide, ega Oidipuse lapsed olnud väärakad.)

Üks peamisi argumente homoabielu pooldajate suust kõlab, et samasooliste abielu ei ohusta teiste inimeste abielu. Olgu, aga raske on mõelda ka sellele, mis moodi see, kui naabri-Juku abiellub oma õega või ärimees Aadu elab kahe naisega, segab kellegi Vilja abiellumist kellegi Taimoga.

See, miks homod oma abiellumissoovile sugugi avalikku toetust ei võida, tuleneb lihtsast tõsiasjast: nad lähenevad küsimusele üleliia egoistlikult. Aga vaat kui nad saaks oma paati meelitada ka kobar- ja ahelabielulised, mitmenaisepidajad ja verepilastajad, omandaks nende võitlus kohe laiema diapasooni.

Kitsendatud abielud

Homoaktivistide väide, nagu oleks just nimme nende õigusi piiratud, kui neil ei lasta abielluda, ­eirab tegelikkust. Igas riigis on abielule seatud oma piirangud, alates abiellumise minimaalsest vanusest ja lõpetades sellega, milline on välja­valitu perekonnanimi.

Vanuse osas pole üksmeelt isegi Euroopas. Enamikus riikides on abiellumise alampiiriks
18 aastat ning vanemate nõusolekul 16. Taanis ja Eestis võib aga vanemate nõusolekul ja kohtu loal abielluda juba 15-aastaselt. Küprosel jällegi on meestel keelatud abielluda naisega, kes on temast 12 aastat noorem või kuus aastat vanem.

Palju suuremad piirangud valitsevad ses vallas, kellega tohib ja kellega ei tohi abielluda. Näiteks Inglismaa pikas piirangute nimistus on keelatud abielluda eksabikaasa lapsega, oma isa ja vanaisa endise kaasaga ja eksabikaasa lapselapsega enne, kui abielluda kavatsejad pole saanud ­­vähemalt 21-aastaseks, kusjuures noorem osapool ei tohi olla enne 18. eluaastat kuulunud vanema osapoolega samasse perre.

Lõuna-Koreas, kus hinnanguliselt viiendik rahvastikust kannab perekonnanime Kim, on ühel Kimil keelatud abielluda teise Kimiga juhul, kui nad on pärit samast piirkonnast.

Polügaamia, mis Euroopas kuulub põlu alla, on aga aktsepteeritud poolesajas riigis. Nonde hulka kuuluvad ka India, Sri Lanka ja Singapur. ­Paraku ei tähenda see, et seal võib iga mees võtta mitu naist. Seda võivad neis riikides endale lubada vaid moslemid.

Tagasi üles