N, 29.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nädala kiri: demokraatia väärtusest

Nädala kiri: demokraatia väärtusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: AP / Scanpix

Venemaa on suur ja demokraatiat harrastavatele poliitikutele jäänud ettearvamatuks, sest idamaine vanasõna «karavan liigub koerte klähvimisest hoolimata» on igati asjakohane. Selge on aga see, et vene «imagomakerid» on olnud praegust olukorda kajastades igati tasemel ja paljud usuvad kindlalt, et must on tegelikult valge.



Vaadakem mõnda etappi. Grusiinid ei suutnud korraldada Abhaasias ja Lõuna-Osseetias passistamist ja tulemuseks on peaaegu täielikult Vene kodakondsusega elanikkond, keda on loomulikult vaja kaitsta. Pärast möödunud kümnendi konflikte ei võetud midagi ette kannatada saanud piirkonna taastamiseks ja jällegi Venemaa korraldas asja nii, et ametlikuks vääringuks sai rubla ning kõik vajalik jäi Gruusiast saamata, kui just mitte arvestada vastastikuseid rüüsteretki. Rahuvalve missioon usaldati Venemaale ehk teisisõnu «kits kärneriks».


Aeg tegi aga oma töö ning kui tänavu kevadel venelased oma raudteevägedega taastasid aastaid kasutamata seisnud raudtee, oligi olemas kõik vajalik vaieldava rahukaitseoperatsiooni-agressiooni abil iseseisvuse väljakuulutamiseks. Võib öelda ka nii, et seekord tehti läänele Kosovot, võib öelda ka nii, et ka seekord alahinnati venelast.


Tegelikult on sisuliselt tähtsusetu, kas mõni «bantustan» tunnistab sellise iseseisvuse väljakuulutamist või ei, asi sellest ei muutu. Gruusia territoriaalne puutumatus on rikutud ja ka jääb rikutuks, sest asja tagasikeeramise tegusat mehhanismi ei ole. Isegi järjekordne sõda ei annaks peale laastatud maa ning tuhandete hukkunute ja kodutute midagi.

Toimunust on vaja teha järeldusi ja see pole sõjalaevade saatmine Musta merre, «lokulöömine» julgeolekunõukogus jne. Järeldused on vaja teha sellised, mis välistaksid säärased asjad Ukrainas ja Moldaavias ning võimalik et ka mujal. Ja muidugi mitte kinni pigistada silmi tõsiasja ees, et Venemaa on rajanud suveräänse riigi, Gruusia territooriumile, Venemaa arvates suveräänsete riikide, Lõuna-Osseetia, Abhaasia kaitseks turvatsooni laiusega kuni 30 kilomeetrit.


Millegipärast on aga selle käsitamiseks Venemaa sarjajate suud üksmeelselt kinni, sest Venemaa gaas kütab nii Prantsuse presidendi residentsi kui ka kantsleriametit Berliinis. Ja see ongi kogu õilis poliitika demokraatia ja grusiinide kaitseks. Milline tähtsus, peale moraalse, on seejuures meie pisikese Eesti saadetud tekkidel, mänguasjadel ja muul humanitaarabil? Vastus sisaldub küsimuses.


Venemaa ei ole enam see, mis ta oli kümme aastat tagasi. Lääne-Euroopa sitsib venelaste ees, gaasitoru kaelas, ja maksab päev-päevalt tõusvaid gaasiarveid. Venemaa teab, et gaasikraani kinnikeeramise hirmus on lääs nõus paljugi kibedamaid pirukaid alla neelama kui praegu Gruusias toimetamisega valmistatud.


Ning Venemaa on isegi nõus olema väga «pähh-pähh», sest nii olevat sätitud rahvusvahelistes kokkulepetes, mida aga lääneriikides ei osata kui just mitte õigesti lugeda – «napisano nemetskimi bukvami» –, siis tõlgendus on ikkagi ühepolaarse maailma oma.

Mida teha? Kas uus külm sõda? Kas siduda ennast lahti Vene gaasist? Kas ja veel kord kas. Tähtis on aga see, et aega otsustamiseks on vähe, pealegi otsuse tegemise korral on vaja need ka ellu viia ning need otsused on kõike muud kui valijate hulgas poliitikute populaarsust suurendavad.


Samal ajal on läänelikult populistlik peataolek vesi Vene propagandaveskile, mis süvendab venelase teadvusse jõudes teadmist, et abhaase, osseete, ukrainlasi jne aidatakse tagasi «deržaava rüppe», ja samas on mägikülas elavale osseedile või abhaasile «kama kõik», kus istub valitsus: kas Thiblisis või Moskvas või kas seda valitsust üldse on.


Temale on tähtis saada kord kuus pensioni ja et leib-vein oleks laual. Ta ei teagi, et kusagil on mingi gaasi-naftatoru, mida võib ehitada läbi Venemaa ja ka läbi Gruusia ning mille pärast kogu see «suveräänsus» keerleb ja Moskvale nii kallis on.
Venemaa on andnud kindla märgi, et kogutud naftadollarid tuleb muuta maailmas mõjuvõimuks ja asju ei tule otsustada mitte Valges Majas, vaid Kremlis või pariteetsel alusel nii seal kui seal.


Kuid mida peame sellest arvama meie või ukrainlased või moldaavlased? Kõige kurvem on seejuures tõsiasi, et eestlase ja ukrainlase mõtted ei huvita otsustajaid ei- siin ega sealpool Atlandi ookeani.


Meile räägitakse lohutuseks neljast NATO hävituslennukist Leedus. Hävitajad lendavad Leedust Tallinna umbes poole tunniga, aga ega hävitajatel Narva jõe tagant kulu selleks rohkem aega. Pigem vähem ja neid hävitajaid on kümneid kordi enam. Aga gaasitoru on kõige kiuste ikkagi toimimas.

Vanasõna õpetab hindama vana ja äraproovitut. Venemaa on hea siis, kui teda vaadata nagu vanasti, raudse eesriide tagant, aga kust siis võtta gaasi Lääne-Euroopa kütmiseks? Imelik küll, ega gaas maailmast otsa ole lõppenud, tuleb ainult ehitada uued torujuhtmed ja jätta Venemaa oma gaasi ja naftaga uhkesse üksindusse.


Kallis? Kindlasti kallis ja isegi väga kallis, aga ega teisiti oma jõudu ja läänelikku abitust tunnetanud Venemaad paika pane.


Juhtunu on tegelikult paljukiidetud demokraatlike väärtuste proovikiviks, millel proovitakse Euroopa ühtsust ja NATO tõhusust oma väikeliikmete kaitsmiseks. Kuid ikkagi tuletagem meelde möödaniku õppetunde – Müncheni ja Moskva kokkulepped ja allumatutele Talvesõda!


Jaan Tedder

Märksõnad
Tagasi üles