/nginx/o/2008/09/23/76890t1h322f.jpg)
«Kelgukoerad» Kanal 2s reedeti kell 21.30
Eva Kübar: oma lihtne krimilugu
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
24. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb tunnistada, et «Kelgukoerte» avaosa vaadates seisin selle kodumaise krimimenukiga toimetuse palvel esmakordselt silmitsi. Huvitav oli see, et lähenemine, mille pärast eestlasi harilikult kritiseeritakse – et algul ei saa vedama ja hiljem enam pidama –, töötas konkreetsel juhul vastupidisena. Loo algus oli hoogne ja dünaamiline, lõpp aga pani haigutama ja kellaosuteid vahtima.
Dramaturgiliselt on lugu üles ehitatud äärmiselt primitiivselt, mingite taustade avamisele suurt rõhku ei panda, vaid haaratakse kohe konfliktil sarvist, mis on tunnise teleseriaali kui formaadi puhul arusaadav, kuid mõjub terviku seisukohast üheplaanilisena.
Et üks keskseid tegelasi on Jarmo, saame teada juba proloogis autos peetud dialoogis – noormehe nimi seostub otsekohe mingi probleemiga. Need, kes enne ka hoolega telekava lugenud, saavad siinkohal ilmselt mõistatada, kas Jarmo isikus on tegu mõrvariga või hoopis mõrvatuga. Peagi jõutaksegi kulminatsioonini – neiu röögatus mere äärest roostikust. Ei nõua just ülemäärast ajupingutust mõistmaks, et ilmselt seal keegi surnud on.
Kiituseks tuleb öelda, et kuni kulminatsioonini kruvitakse pinget täpselt õigetes tuurides. Siis aga algab lõputu konflikti lahendamine, kus stsenarist ei ole pingega just üle pingutanud. Noorte ülekuulamisele kulutatakse minuteid, mis aga vaatajale ühtki baiti uut infot ei anna ega ka ühtki tegelast teistest kahtlasemaks tee. Lõpplahenduski on ülimalt lihtne – kogu tõde selgub politseiniku tekstis, mis aga ei loo samas mingit silda eelnevaga.
Lihtsakoelise krimiloo teeb pisut mitmetahulisemaks pikema vinnaga ja erinevaid osi läbiv «teine» lugu ehk Kelgu ja uurijate omavahelistes suhetes toimuv. Särava näitlejatöö teeb Kalju Komissarov, kelle vitaalne mäng on igas stseenis nauditav.
Rahvamenukina täidab seriaal igati oma eesmärki ja on hästi tehtud – kõik on vaataja jaoks nii lihtsaks muudetud, et aru saab isegi see, kes vahepeal köögist õlut toob või naisega juttu ajab.