/nginx/o/2010/03/15/332214t1h94f0.jpg)
Politoloog Iivi Anna Masso tõstis esile, et kui kampaaniad algavad tüütuks kulunud «nemad on kõiges süüdi»-loosungitega, peaks autorid selgitama, kuidas asju paremini teha, sest sellest algaks arutelu.
Iivi Anna Masso: rääkige, kuidas paremini teha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas eelseisvate valimiste kampaaniakese kaldub taas «valgete» ja «mustade» või «eestimeelsete» ja «eestivastaste» jõudude vastandamise konstrueerimisele? Kui kauaks jääb ajaloo- ja rahvuslõhe Eesti poliitikas domineerivale positsioonile?
Ajaloolõhe on olemas nii kaua, kuni riigis pole saavutatud elementaarset üksmeelt isegi riigi enda olemasolu aluste kohta, aga ma ei usu, et sellest tuleks olulist valimisteemat.
Küsimuseasetus, nagu oleks rahvusele rõhuv vastandumine kuidagi väljastpoolt erakondi konstrueeritud, on vale – on ju selge, et mõni erakond on oma kampaanias ise teadlikult-tahtlikult teatud rühmade rahvustundele apelleerinud ja vastakuti asetust ise loonud, seda pole teinud keegi teine nende eest.
Traditsioonilise klassilõhe kadumist ei tohiks postindustriaalses maailmas alahinnata – kui selles maailmas teenib haritud väikeettevõtja tihti vähem kui ametiühingute kaitse all olevad palgatöölised, ei saa kunstlikuks muutunud ideoloogia puudumist taassündinud demokraatias selle arenematuse tunnuseks pidada.
Samuti ei saa populismi pidada pelgalt mütoloogiaks – «müüdid» populismist kirjeldavad olemasolevat nähtust. Kui kampaaniad algavad tüütuks kulunud «nemad on kõiges süüdi»-loosungitega, tahaks nende autoritelt kuulda juba ka plaane, kuidas nad ise asju paremini teeksid. Sellest alles algaks arutelu.
Me ei tohiks unustada, et valimisdebatt ei ole ainult erakondade looming. On ajakirjanike ja valijate asi nõuda erakondadelt vastuseid sisulistele küsimustele, sõnastada endale olulisi probleeme ja küsida konkreetselt, milliseid lahendusi neile pakutakse ja milliste vahenditega.
Kogu debatti ei saa fatalistlikult ennustada stiilis «nad hakkavad niikuinii sellest ja sellest rääkima». Olulisem on mõelda, millest me ise rääkida tahame, ja seda siis ka teha.