Politseinikud kulutavad üha enam aega suhteprobleemide tõttu kodunt ärajalutanud täiskasvanute otsimisele.
Iga teine kadunuks tunnistatud inimene varjab end teadlikult (4)
19. juuni 2018, 20:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast kuuepäevalisi otsinguid leidsid politseinikud teadmata kadunud 27-aastase Kristjani eile üles. «Nähes, kuidas lähedased, politsei, kogukond ja teised otsivad mitu päeva inimest, kes ohus ei ole ja abi ei vaja, võiks otsitav ise või tema kaaslased sellest esimesel võimalusel politseile teada anda,» ütles Põlva politsei juhtivuurija Andres Kirsing mehe leidmist kajastavas teates.
Tegelikult pole olukord, kus inimene ise ei soovi, et teda leitaks, mingi haruldus ega kurioosum. PPA Lõuna prefektuuri politseikapten Ottomar Virgi sõnul on sassis ja pinnapealsed suhted lähedastega kasvav probleem, mis on politseile juurde toonud ka tööd teadmata kadunud inimeste otsingutel. «Kui mullu sai politsei aastaga ligi 4000 teadet kadunud inimestest, siis hinnanguliselt iga teine teade oli ajendatud inimestevahelistest keerulistest suhetest, kus kellegi elu ja tervis tagantjärele teadmises ohus ei olnud,» ütles Virk.
Kui palju töötunde ja inimressurssi on PPA taoliste juhtumite peale pidanud investeerima? PPA sellekohast arvestust ei pea. Ottomar Virgi sõnul saadakse iga päev keskmiselt kümme teadet kadumisjuhtumite kohta, millest enamik laheneb kiirelt.
Virgi sõnul ei ole Kristjani lugu kõige erilisem. Ta tõi näitena kuue kuu taguse juhtumi, kui mees elas talvisel ajal kaks kuud lähedaste teadmata metsas. Virgi sõnul on pikemalt kadunuks jäänud need, kes lahkuvad pikemaks ajaks välismaale lähedaste teadmata.
Politseikapten tõi välja, et kahetsusväärselt on korduvalt olnud ka juhtumeid, kus otsitavad inimesed ise teavad, et neid otsib politsei kõrval hulk teisigi inimesi, ent midagi nad ette ei võta. «Või mis veel hullemgi – varjavad end teadlikult,» lisas Virk.
Ta kinnitas, et kui otsitav soovib, siis politsei tema asukohta lähedastele ei avalda. «Olulisim on käimasolevate otsingute juures, et kui ta politsei abi ei vaja, tuleks sest korrakaitsjatele esimesel võimalusel sõna saata. Nii saab politsei saata oma jõud tegelike abivajajate juurde,» märkis politseikapten.
Kadunust tuleb teatada kohe
Lõuna prefektuuri politseikapten Ottomar Virgi sõnul kaovad inimesed laias laastus kolmel põhjusel: osa neist tahab ise ära minna, teised on õnnetuse või eksimise tõttu kadunud ja kolmandad, küll väga väike osa, kaovad kuritegude tõttu.
Ta tõdes, et vahel lahkutakse ka kergemate konfliktide korral lähedaste juurest sõnagi lausumata. Tema sõnul hõlmab enamik selliseid otsinguid noorukeid, kes jooksevad koduste probleemide tõttu ära, kuid tulevad peagi tagasi.
«Vähem, kuid siiski suurenevas trendis, on sarnased juhtumid täiskasvanutega. Võib öelda, et politsei saab keskmiselt iga nädal vähemalt ühe kadumisteate täiskasvanu kohta, kes lahkus omal soovil ning politsei abi tegelikult ei vaja,» ütles Ottomar Virk.
Sellised kadumisjuhtumid lahenevad üldjuhul päeva või paariga ning kui politseil on otsinguteks piisavalt infot, siis nende lahendamiseks avalikkust ei kaasata. «Harvematel juhtudel võivad otsingud olla pikemadki. Kuni selleni välja, et lähedane on lahkunud välismaale ega kavatsegi lähedastele sõna saata,» ütles ta.
Virgi sõnul levib siiani valeuskumus, et kadumisteate võib politseile edastada siis, kui kadumisest on möödas 24 tundi. «Kui on kahtlus, et inimene on hädas, tuleb seda teha aga kohe. Politsei alustab tööd info kogumisega, uurib oma andmebaasides olevaid märkmeid, kogub juhtlõngu lähedastelt, tuttavatelt, ka näiteks naabritelt ja tööandjalt,» ütles ta.
«Igal inimesel on õigus privaatsusele, mistõttu sellisel juhul teatab politsei lähedastele, et inimene lahkus kodust vabal soovil ning temaga on kõik hästi,» ütles Ottomar Virk.
Politsei paneb inimestele südamele, et kui on soov ja plaan end lähedastest eemale hoida, tuleks sellest igasuguse valehäbita teada anda ja võimalusel teha seda juba enne paanika tekkimist nii pereringis kui laiemas avalikkuses.