Kurbade silmadega paha poiss

Rasmus Kaljujärv

FOTO: Liis Treimann

Näitleja Rasmus Kaljujärv töö vähesuse üle ei kurda. Ent vaid väheseid lubab see paha poisi imagoga noormees oma hinge.

 Teatri NO99 näitleja Rasmus Kaljujärv usub, et neli aastat pärast lavaka lõpetamist on tal väga vedanud. Tööd on seni palju pakutud ning Rasmus tunnetab selgelt ka tööga kaasas käivat vastutust. Sest sellega kaasneb nii töö pakkujate kui ka publiku ootus, ning latti alla lasta ei saa. «Ma ei kujuta tegelikult ettegi, et see saaks teisiti olla,» tõdeb ta.

Kuigi niigi paha poisi imagoga, on Rasmusel tulnud tihti mängida ka selliseid rolle. Nii enne kui ka pärast kõrgemat lavakooli. Nüüdseks on siiski lisandunud esimeste armastajate osad, millest pea ükski noor näitleja ei pääse. Eriti põnev väljakutse, arvab Rasmus, oleks aga mängida hoopis 60-aastast esimest armastajat!

Filmis «Mina olin siin» mängisid endast hoopis kümme aastat nooremat paha poissi?
Vahel võib 17-aastane olla tunduvalt elukogenum kui 27-aastane. See on nii suhteline! Mängisin üsna palju n-ö enda pealt. Mul on selle filmi ja rolli üle ainult hea meel.

On see sulle üllatus, et suhtlusportaalis Orkut on sul 145 fänni?
Nii palju? (Naerab.)

Kohe esimene sissekanne kirjeldab sind sõnadega «Ponks poiss! Silm lausa puhkab peal!». Fännitaride hulk on seoses tele- ja mängufilmidega oluliselt suurenenud?
Arvan, et nad eksisteerivadki üldse tänu filmidele ja televisioonile. Vaevalt et need inimesed eriti palju teatrisse satuvad. Millest on muidugi kahju, aga nii vist on.

Kuidas see su enesetundele mõjub?

Et siis küsid, kas olen edev või? Muidugi olen! Sest kes see koera saba ikka liputab, kui mitte koer ise. See teeb ju igal inimesel tuju heaks, kui keegi ta kohta midagi hästi ütleb või arvab. No kui on 145 inimest Eestis, kellele ma meeldin, siis on ju kõik hästi.

Üks minu kolleeg, sinust neli aastat vanem, pakkus välja, miks sa naistele meeldid: sinust õhkuvat kurvameelsust.
Noh, siis on tegelikult mitu asja, mis mõjuvad – üks on nn paha poisi imago, millega seondub ettearvamatus ja ootamatus, ja eriti hea komplekt on ju kurvameelne paha poiss!

Kurvameelsus väljendab romantikat?
Jah, just.

Põhiline õppeaine – elu

Tegelikult sa ju paha poiss ei ole?

Olen olnud. Ja ega ma mingisugune puhas roosiõis nüüd kah pole. On igasuguseid lollusi tehtud ja – ennast tundes – oma vigadest on mul väga raske õppida, sest kordan neid pidevalt. Aina uuesti ja uuesti...

Kooli ajal olid üsna loru?


Loru jah, sest ega ma õppetööga tegelnud. Minu põhiaine oli elu. Tegelesin elu õppimisega.

Lihtsalt ei läinud kooli?

Põhjuseta puudumisi mul polnud, sest mulle meeldis koolis käia, aga lohistasin end lihtsalt läbi. Tegin täpselt nii palju, kui pidi tegema. Ja lõpuks sain sealt kuidagi tulema.

No kui päris avameelne olla, siis eks seda elu õppisin ma tänaval, sõprade seltsis ja pidudel. Sõitsin rulluiskudega hommikust õhtuni, lisaks tegelesin teatriga ja tegin veel sporti ka.

Kõike sai tehtud, tundsin, et olen iseenda peremees. Mul polnud kedagi, kes kõrval näpuga vehiks, et poiss, poiss, mis sa nüüd teed. Hakkasin väga noorelt suitsetama, käisin siis üheksandas klassis, ja sellest pahest pole ma siiani lahti saanud. Suitsetasin, sest ka kõik teised suitsetasid.

Tahtsid lihtsalt vääriline kambaliige olla?

See oli iseenesestmõistetav ja loomulik, keegi ei vaadanud viltu ka nendele, kes ei suitsetanud. 90ndate keskpaik oli praegusega võrreldes üldse vabameelsem. Igasugused uued asjad, uued peod, mida vanasti ei olnud... Kõigest satuti kergesti vaimustusse.

Suutsin ema eest oma suitsetamist päris pikalt varjata, nii paar aastat, ja kui siis vahele jäin, ütles ema, et ise tead, mis teed, sinu tervis, ma ei hakka sulle loengut pidama, kui kahjulik see on, sest sa tead seda ka ise. Aga ühes lepime kokku, minu silme all võid sa suitsetada alates kaheksateistkümnendast eluaastast. Ja nii oligi.

Noorsoopolitseis sa arvel ei olnud?

Ei. Meil olid toredad suved, kui ema läks kolmeks kuuks maale ning mina ja vend Hendrik jäime linna. See oli pubekaeas. Meil oli Tartus väga armas kodu, täitsa kesklinnas. Ja selles korteris oli väga maagiline koht – suur köök, kuhu mahtus hämmastavalt palju inimesi. Seal oli baarileti moodi laud, mille ümber istuti, suheldi. Enamik sõpru kolis suveks meie juurde. Ilus aeg oli!

Kui Tartu korter maha sai müüdud, siis korraldasime lõpupeo. Sõbrad tõid mu emale kingitusi ja kurtsid, et kus nüüd istumas käia, kui isegi Rassi ja Henzi (vend Hendriku – toim) kööki enam pole.
Tagantjärele mõeldes oli seal ka üritusi, mis testisid piire, et kui kaugele võib minna. Sai ka tehtud asju, mille üle praegu väga uhke ei ole, aga minu jaoks oli see aeg rikastav. Paljud reeglid said väga selgeks.

Harjutused iseseisvaks eluks

Millistest piiridest sa iialgi üle ei astuks?

On kaht sorti piire – ühtesid saab natuke aja möödudes väänata ja muuta, teisi mitte – neid, mis kõrgemalt poolt emapiimaga kaasa antud. Näiteks eetilised – neist ma üle ei astu. Kui ma ikka näen, et kellelegi tehakse ilmselget ülekohut, siis sekkun ja ütlen. Aga kui isegi 90ndatel hakkas kellegagi kakluseks kiskuma, tajusin, et pean säilitama külma närvi nii kaua, kuni vastane lööb esimesena.

Nad ju provotseerivad. Ja kui sina oled esimene, ja kui politseiga peaks jama tekkima, jääb süüdi see, kes esimesena lõi. Aga kui ikka tõsine jama on, siis jookse. Elu on karm ja elu on kallis.

Ema kasvatas sind ja venda üksinda, ta ei jõudnud teil kogu aeg silma peal hoida?
Ema on küll see inimene, et kui keegi tema kohta midagi halba ütleb, siis sellel inimesel läheb väga halvasti.

Mu ema kasvatas mind ja venda ideaalselt. Ta ei keelanud ja ei käskinud, vaid suunas ja soovitas. Olid kindlad reeglid, millest üle astuda ei tohtinud. Ülejäänud probleemid lahendati suheldes. See oligi vist võti – suhtlemine.

Praegu see perekondades enam vist nii tavaline pole. Kui me lõpuks kodust ära läksime, saime ise hetkega väga hästi hakkama. Meil ei tekkinud probleeme kohanemisega. Et pean hakkama koolis käima, ise raha teenima, tööl käima. Nii võiks iga vanem oma lapsi kasvatada. Nagu linnuema õpetab poegi lendama.

Tundsid sa kasvades puudust sellest, et isa polnud kõrval?

Puudust saab tunda vaid sellest, mis sul on kunagi olnud. Seda aega, mil isa meie juures elas, ma ei mäleta. Praegu saame hästi läbi. Üritan ikka inimestega hästi läbi saada.

Kujutaksid sa end ette 40-aastase mehena, kes elab emaga koos?

Ei kujutaks. Sest ema avaldas kunagi väga selget seisukohta: poisid, võimalikult kiiresti iseseisva elu peale. Mulle on alati tundunud normaalne, et noor kolib pärast keska lõppu omaette. Ja ema aitas ja toetas uue elu alustamise juures meid igati.

Aga kui sa poleks lavakasse sisse saanud?

Äris poleks ma hakkama saanud. Olen 27-aastane. Mõned minuealised hakkasid õigel ajal suhkruvatti müüma või said pornopiltide paljundamisega rikkaks – mina poleks osanud kusagilt sel moel kinni hakata. Mulle poleks kunagi pähe tulnud tasuline peldik avada.

Raamat oma peas

Oled pigem unistaja?

Tulin eile bussiga Tartust, muudkui sõitsin, ja sattusin taas lainele, et hakkasin oma peas raamatut kirjutama. Sellest ümbritsevast, mida ma näen – kirjeldama inimesi ja fantaseerima, kes nad on, kust nad tulevad ja mida teevad.

Kasutades kohati vägagi iroonilisi ja küünilisi omadussõnu. Kui keegi tol hetkel mu mõtteid kuuleks, arvaks ta minust väga pahasti, et miks ta küll inimeste kohta niimoodi ütleb? Aga see pakub mulle perversset naudingut.

Millest see raamat jutustab?


Ühest noormehest ja tema elu peatükkidest. Eilne peatükk... Noh, näiteks väljusin Tallinna bussijaamas bussist ja asusin jala kesklinna poole kõndima. Ja need inimesed, kes vastu tulevad...

Üks lillaks värvitud juustega naisterahvas koeraga. Naine oli hästi suurte silmadega, meenutas mulle kangesti «Simpsonite» Marge’i. Ja nii väikest karvadeta lõdisevat koera pole ma elus näinud!

Üks meesterahvas, kes nägi välja nagu Mati Talviku halb koopia. Keskturu juures kaks noormeest, tegelemas ilmselgelt millegi illegaalsega jne. Neid hetki ja inimesi üritan ma otsida ja märgata. Ja siis mõttes ma iseloomustan neid, mõnikord ütlen neile väga halvasti.
Vahel muutun küüniliseks ja irooniliseks.

Saan aru, et mõnikord ka ütlen inimestele halvasti, vahel nii, et nad sest ise arugi ei saa, ja siis taban end mõttelt, et Rasmus, ära tee niimoodi teistele haiget. Aga mul endal on pärast nii hea olla. Olen nii rahul pärast. Ainult enda üle.

Aga kui sulle halvasti öeldakse?

Jah, siis võtan küll täitsa südamesse. Aga on siis põhjust öelda? Kui on põhjus, peab sellega enda sees tegelema.

Kuidas kriitikasse suhtud?

Minu kohta polegi nagu erilist kriitikat. Pole ilmunud midagi hävitavat, aga pole ilmunud ka midagi jube positiivset. Suhtun teatava distantsiga. Loen kõike, mida kirjutatakse, ja ma ei usu neid, kes ütlevad, et ei loe, ei huvita. Mis jutt see on?!

Oled hasartne inimene?

Olen küll, aga see ei tähenda, et kasiinos käiksin. Minus tekitavad hasarti kõiksugu muud asjad. Näiteks praegu olen väga hasartses meeleolus, sinuga vesteldes.
Satun väga kergesti vaimustusse.

See võib olla seotud ka tööga? Või mõne inimesega?

Jah. Inimestega väga tihti. Viimati vaimustusin pool tundi tagasi, kohtusin neiuga, kellega kaks tundi juttu rääkisime. Väga hasartselt. Sellepärast mu mõtted natuke hajevil ongi, sest see kohtumine pakub mõtlemisainet väga pikaks ajaks. Tundsin üle tüki aja, et on oma inimene olemas. Kes on samal lainel nagu mina. Aga see ei tähenda selles mõttes midagi.

Kaks venda – ratsionaalne ja emotsionaalne

Vennaga olete erinevad inimesed?

Oleme küll. Sain eile Tartus isaga (näitleja Hannes Kaljujärv – toim) kokku, rääkisime tubli mitu tundi ja siis ära tulles mõtlesin, et näed, kogu aeg öeldakse, et Rasmus, sa oled nii oma isa moodi. Olen alati arvanud, et nojah, kui te nii ütlete. Et rääkimine ja maneerid ja asjad. Aga tegelikult on vend Hendrik oluliselt rohkem tema moodi.

Ta ei satu niimoodi hasarti ja vaimustusse nagu mina. Ta on väga ratsionaalse mõtlemisega, plaanikindel inimene. Kui on midagi pähe võtnud, viib selle ellu, kunagi ei lähe endast välja. Peatab mind vesteldes tihti, sest ma muutuvat liialt emotsionaalseks. Emotsionaalsena lülitavat ma oma peas ühe nupu välja ega suutvat enam selgelt mõelda.

Luua electro-stiilis muusikat nagu tema ei saakski vist väga tundepõhiselt?


Jah, aga seda ta armastab. See muusika väljendab väga hästi mu venna iseloomu. Ta on väga tark inimene. Praegu tegeleb ta paljude etenduste muusikalise kujundamisega ja õpib samal ajal kultuuriteooriat.

Olete isegi ühes lühimängufilmis koos mänginud?


See oli väga kummastav kogemus. Imelik oli näha oma venda kellegi teisena. Jah, temas toimuvad need muutused, mis toimuvad näitlejas, kui ta on kaamera ees. Aga hiljem oli ta eelkõige enda suhtes ülimalt kriitiline. Temast võibki kunagi väga hea kriitik saada.

Oled mänginud ja mängid praegugi koos endise elukaaslase Mirtel Pohlaga?

Lavastajad ütlevad, et kui on näitlejatest armastajapaar, siis nad laval armastajaid mängida ei saa. Et sealt jääb puudu oluline särin, vastastikune uudishimu. Ma ei tahaks sellega nõustuda. Tegemist on ju näitlejatega. Nad peavad sellega hakkama saama.

Ega te ometi kodus näidelnud?


Ei, ei! Laulja ei hakka ju ka kodus heast peast oma elukaaslasega lauldes suhtlema. Laulja laulab siis, kui on laulu aeg, näitleja näitleb siis, kui on näitlemise aeg. Päris hulluks ei saa ju ka minna!

Ega see kedagi huvita, et sul hommikul võis naisega tüli olla.
Mulle on öeldud, et Rasmus, pärast lahkuminekut muutusid sa näitlejana. Hetkega. Mõne päevaga.

Puhvertsoonis

Kuidas hakkama saada, kui kõik on halvasti?

Mulle väga meeldib üks hetk enne lavale astumist. See on nagu puhvertsoon kahe maailma vahel. Astud meie praegusest elust sinna, aksi taha, paned silmad kinni, hingad sügavalt välja ja lähed siis lavale. Ainult korraks. Sekund või kaks. Laval on juba teine asi.

Kellele kurdad muresid?


Ma võin pealtnäha üsna avameelse inimese mulje jätta. Et palun, tulge, suhelge, või kuulan ise. Tegelikkuses on teistpidi. Oma väga sügavaid ja hinge puudutavaid asju ei lähe ma kellelegi rääkima.

Olen kass, kes käib omapäi. Mul on mitu kihti, mitu koorikut. Paar neist võin lihtsalt maha raputada, aga kolmandasse sisse saamiseks peab midagi väga suurt tegema. Vähesed on suutnud seda. Kaks inimest. Valetaksin, kui ütleksin üks, sest see üks on minu ema.

Muutud aastatega üha kinnisemaks?


Jah, vist küll. Olen mõelnud, kas see on hea või halb. Kas kinniseks muutumine tähendab ka seda, et hakkan kaotama oma süütust, noore inimese vaimustumisvõimet? Olen hakanud liialt palju kaalutlema, mõtlema, sest olen haiget saanud. Ja siis jõuan ringiga tagasi, et kas ma tahan seda. Tahaksin ikka endine Rasmus edasi olla!

Enamik Eesti inimesi ongi näoga, justkui oleks neil ilge perse majas. Jube pask. No kurat, mul on ka, ega siis pead saa norgu lasta. Kõigil on!

Milline sa vanaks saades oled?


Kujutan end ette toreda vanaisana, kelle juurde lapselapsed alati tulla tahavad. Mitte sellepärast, et vanaisal on tore vanaema, kes teeb häid pannkooke. Vaid et on ka vanaisa, kes mõistab ja kes suudab neid mõista. Näiteks seda, et nad tahavad oma mõlemad kõrvad läbi torkida, ja siis vanaisal ei teki küsimust, miks nad seda teevad. Ma ütleks: tee, mis tahad, latseke, aga ausus ja autunne on need, mille pead alati säilitama.

 

CV Rasmus Kaljujärv

Sündinud 28. märtsil 1981. aastal
Lõpetanud 2004. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli
21. lennu
Töötanud kuni 2006. aastani
Eesti Draamateatris, hiljem teatris NO99
Pälvis 2002. aastal
Voldemar Panso preemia
Mänginud arvukates teatrietendustes («Rambo» , «Perikles», «GEP» teatris NO99) ja filmides («Kõrini!», «Mina olin siin»,
«Tuulepealne maa», «Teine
tulemine» jt)
Vallaline. Isa näitleja,
ema abiõpetaja

Teised Rasmusest

Eva Klemets
näitleja ja lavastaja

Rasmuse maailmapilt tundub olevat kadestamisväärselt selge – kus võimalik, seal annab ta endast kõik; kus mitte, seal ei hakka punnitamagi, kusjuures ilma igasuguse valehäbita. Midagi analüüsides ei lasku ta tavaliselt padufilosoofiasse, vaid leiab, et asjad on kas nii või naa. Punkt. Ja ta on kõikides oma seisukohtades alati väga siiras.

Üleüldse on Rasmus väga siiras – kõiges. Ta vist ei oskagi valetada. Kui Rasmuse suhtumisse sigineb irooniat ja ta ei naerata, siis on see ohumärk. Ja mehiseks teeb teda see, et ta ei karda ei laval ega ka elus olla vajadusel ebamehelikult nõrk.

Lisaks: Rasmus teab kõikvõimalikke asju poliitikast euriborini välja ja võib teinekord ümmarguste silmadega üllatuda sinu teadmatuse peale: «Sa ei teagi?!»

Tagasi üles