Rabaraadamine võtab malevlased võhmale

Ruudi (vasakult), traktorijuht Mihkel, Rasmus-Sander ja Joonas töötavad usinalt, kuid mõtetes tahaksid juba juua, süüa ja puhata. Foto: Liis Treimann

Sel suvel on üle Eesti malevarühmades rakkes üle 800 noore. Kuidas mööduvad malevanoorte tööpäevad ühes omapärasemas, Rae valla 250-hektarilises turbarabas askeldavas rühmas, käis uurimas reporter Piret Lakson.

Sõidame fotograafiga keelumärgi alt ja rohelistest väravatest läbi ning leiame end vaikselt lagendikult. Vaid metsatuka tagant kostab kauget traktorimürinat. Siin-seal seletab silm üksikuid suvilaid. Kuidagi ei oska kujutleda, et kusagil siinsamas, Tallinna külje all Rae vallas laiub sadade hektarite ulatuses turbaraba.

Meile tuleb vastu Rae valla maleva komandör, näol lai sõbralik naeratus. «Pool tundi peab veel astuma, et rabasse jõuda,» seletab kaheksa aastat malevarühmi juhtinud Monika Kirsipuu.

Peagi seisamegi lõõskavas päikeses kitsal teel, ümberringi hoopiski mitte ootuspärane maaliline rabamaastik männikõverike ja sametise samblavaibaga, vaid pigem põldu meenutav maa.  

Helepruuni peaaegu kuiva kasvuturba peal on mõnus astuda, aga peab ettevaatlik olema – maas on palju puukände, mis valusalt torkavad. Kaugel silmapiiril paistavad töökad noored, kes liiguvad traktoriga ühes taktis meie poole.

Palavus kurnab

«Äh, lootsin, et juua tuuakse,» kostab Markus-Christopheri nördinud hääl, kui nendeni jõuame. Noored on juba kolm tundi tööd teinud, veevaru kahaneb kiiresti.

Maaülikooli metsandustudeng Mihkel roolib traktorit aeglaselt edasi. Traktor veab plaati, millele viis malevlast kännutüükaid viskavad.

«Kaks päeva korjasime siin kive, nüüd puhastame turvast kändudest,» seletab Monika, kes on varem juhtinud malevarühmi Lõuna-Eestis ja Saaremaal.

Pea 30-kraadises palavuses keset otsatuna näivat tühermaad töötavad 15–17-aastased noored (Monika tänavu 18-aastaseid malevasse ei võtnud, et alkoholipruukimiseks ei läheks) peaaegu vaikides.

«Oleme omavahel kõik juba tuttavad, aga sellises palavuses ei jaksa isegi rääkida,» seletab helesinises särgis Rasmus-Sander tülpinud toonil, visates samal ajal kändusid traktoriplaadile. «Ja palav on!» Noortel on jalas kummikud, enamasti põlvini püksid ja lühikese varrukaga särgid.

«Asjalikud noored on, tööandja juba kiitis,» naeratab Monika töömesilastele viidates. Vaatamata väsimusele on tööhoog noortel sees, niisama ei seisa keegi. Ühes nelja poisiga raadab maad ka õige kleenuke Lotte. Töö pole raske, aga palavuse üle kurdab temagi. Pole ka ime – tööd teeb ta pikkades riietes. Monika vaatab teda hella pilguga. «Tüdruk seltsis, siis ei räägi poisid lolli juttu,» naerab ta. Komandöril näikse olevat kõik läbi mõeldud.

Aeg-ajalt kostub noorte suust mõru virinat. «Vaikselt tüütuks kisub juba, aeg ei lähe täna üldse,» kurdab Ruudi, kelle peanuppu katab päikese eest vahva saunamüts. Teised on temaga ühel nõul.

Hakkab lähenema kaua­oodatud söögipaus, kus kõik malevlased kokku saavad. Rühma ülejäänud liikmed hävitavad praegu teise tööandja maadel umbrohtu. Malevlasi on tänavu esimeses vahetuses neliteist, neist üheksa tüdrukud.

Iga päev (välja arvatud nädalavahetused, mis on kõigi rõõmuks vabad) toimetavad rühmajuhid malevlased Jüri gümnaasiumi spordihoone magalast rappa. Praeguseks on nad kolme tunni jooksul jõudnud juba viis pikka valli ära korrastada. Väiksemaid kände jääb nendest veel maha, ent territoorium käiakse nagunii mitu korda üle.

«Rohkem kummikuid ei ole? Täiega hõõruvad, veri väljas!» toriseb Rasmus-Sander kummisaabast jalast tõmmates. Jalg on tõesti punane ja hõõrutud. Monika lubab talle hiljem magalas pikemad sokid otsida.
«Oeh, eile oli kuidagi palju parem…» ohkab lillelistes rannapükstes Joonas.

Pikapeale võib töö tõesti tüütuks muutuda, kuid vajab siiski tegemist. Malevlased saavad omavahel ka tööülesandeid jagada – kes korjab kive, kände, kes rohib.

Jõuamegi vao lõppu. Nüüd võib sööma minna! Kuni Mihkel kännud eemalolevasse hunnikusse toimetab, et need saaks hiljem katlamajadele küttepuiduna maha müüa, ronime kaheksakesi auto peale.

Keegi ei ole veel malevlastele järele tulnud, seega viime nad fotograafiga ise sööma. Kiiremad haaravad väikeses Ford Focuses istekoha, teised kaks hüppavad pakiruumi, üks komandörile sülle ning sõit tolmaval kruusateel võib alata.

Tööandja rõõmustab

Meid tervitab pisike punaseks võõbatud puumajake, mida ümbritseb hoolitsetud muruplats. Püsitöötajad saavad siin aasta ringi süüa ja pesta.

Ka tüdrukud on tagasi jõudnud. Erilist jututuju neil ei ole, aga väsimust ja tüdimust ei varja keegi. Küll on neil palav, küll on töö tüütu ja väsitav, putukad on vastikud ja lihased on valusad. Ilmselt ei ole noored harjunud tööd tegema – vaid kolm neist on varem malevaeluga kokku puutunud, kaks ka Rae vallas.

Tillukeses söögisaalis on lauad kaetud. Noored on näljased; tänane sealiharull, kapsa-maisisalat, kartulid ja kaste kaovad söögikarpidest kiiresti. Lisaks on laual leib, morss ja piim.

Kuni töömurdjad kõhusuurust võtavad, teen maja ees juttu nende tööandja, Rae valla töösturi Enn Kiviga. AS Ahtoli tegevdirektor Kivi annab transpordi- ja metallitööde ning turbatootmisega aasta ringi tööd viieteistkümnele töötajale, suviti malevanoortele.

Võtame istet maja ette puupinkidele. Lustliku meelega suur mehemürakas, suts üle viiekümne aasta vana, hõikab valjult: «Milline töömudel, lausa kuld!»

Kivi ei saa kuskilt paremini organiseeritud tööjõudu kui malevast. Toredaid noori kiidab ta suure õhinaga. «Pool sellest rabast on vastikult karvane, puine, kivine,» seletab ta. Malevlased jõuavad selle aga suve jooksul kaks korda läbi kammida. Kui malevlased on pealmise pinnasekihi ära koorinud, freesitakse turvas õhukese kihina lahti, kuivatatakse, kogutakse kas vaakumkogumise või mehaanilise kogumise järel kokku ning toimetatakse aunadesse ehk kaarjatesse rõukudesse. Enn ekspordib turba enamasti Hollandisse ja Saksamaale firmadele, mis sellest kasvumulda või turbasegusid valmistavad. Turbaraba on Kivi riigilt pikaks ajaks rendile saanud ning ta maksab selle eest ressursi- ja maamaksu.

Pärast sööki viskavad noored end maja ette murule pikali. Kell on üks läbi, palju aega pole jäänud, kohe viiakse noored tagasi tööle, kus nad on poole neljani. Sõnu napib ja jututeemad on üheülbalised: arutletakse, kes läheb rohima ja kes turbapinnast puhastama, kirutakse palavat ilma ja kurdetakse väsimust.

Vaev tasub ära

Siiski tundub, et kõik saavad omavahel hästi läbi ja kokku on saanud tore seltskond. Töötegemisel motiveerib ka kindlasti töötasu: 1,73 eurot tunnis. Kolme nädala peale, mis noored malevas viibivad, koguneb juba päris kopsakas taskuraha, arvestades, et registreerimistasu oli ainult 40 eurot, majutus ja söök aga priid.
Noored usuvad, et malevas kogutud raha kulub neil niisama ära. Vaid Ruudi on endale kindla eesmärgi seadnud: ta tahab uut arvutihiirt ja kõrvaklappe.

Kuna tegu on siiski töö- ja puhkelaagriga, on rühmavanemad Monika ja esimest aastat rühma juhtiv Erika ette valmistanud tantsuõhtud, maleva olümpia, Raevisiooni (ajendatult Eurovisioonist) ja palju muud.
Malevlased lähevad nüüd tööle tagasi, kuid ootavad juba õhtut, mil lõbusad mängud peaksid päevase töörammestuse kontidest viima.

Malev õpetab tööd tegema