/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2011/09/19/757108t1hae97.jpg)
Aki Kaurismäki kuulutas tänavusel Cannes’i festivalil, kus ta esilinastas oma filmi «Le Havre – sadamalinn»: «Mida skeptilisemaks ja küünilisemaks ma [maailma suhtes] muutun, seda soojemaks muutuvad minu filmid.» Tegelikult võiks siia panna nüüd punkti, sest tabavamalt on raske, kui mitte võimatu ühe linateose olemust kokku võtta.
«Le Havre – sadamalinn» on kui ilus muinasjutt, sügavalt humanistlik film, kus kõik rasked teemad, millega rinda pistes Euroopa filmikunst enamasti vaid ängistust tekitab, leiavad lõpuks õnneliku lahenduse. Lootusetult haiged paranevad otsekui imeväel ja üht Aafrika poisikest, kel on õnnestunud pärast järjekordset illegaalsest inimlastist tuubil merekonteineri avastamist Le Havre’i politseinike eest põgeneda, varjavad kohalikud elanikud nagu oma lihast last.
Tõsi, illegaalse immigratsiooni küsimust ei aja Kaurismäki nimme liiga keeruliseks, realiteete arvestamata lähtub ta üksnes rohujuuretasandist, inimlikust kaastundest, mis teatavasti ei tunnista mingeid ajaloolis-geograafilisi piire, sisserännet reguleerivast poliitikast rääkimata. On see filmi nõrkus või vastupidi, tugevus, jäägu iga vaataja otsustada. Just selles mõttes on «Le Havre – sadamalinn» rohkem manifest kui elu enese mahladest tilkuv film. Kaurismäki justkui vihjaks, et ei kavatse tekitada valu juurde maailma, millel pole tema arvates lootust. Või vähemasti suuremat segadust.
Ja tõepoolest – midagi nii rõõmsat ja optimistlikku pole see kuulsaim filmisoomlane (vist) varem vändanudki, isegi (saatuse) irooniast, mida ta on vähem või rohkem oma moodsa elu äärealadel tegutsevate, sellele pisut jalgu jäävate kangelaste peal ikka rakendanud, pole siin jälgegi.
Ja aeg, seegi näikse olevat «Le Havre’is – sadamalinnas» seisatunud teravamalt – justkui 1960. aastatesse –, nostalgiline alatoon veelgi rõhutatum kui Kaurismäki varasemates Soome filmides. Koguni terveid stseene lavastab ta nüüd sõjaeelse ja -järgse prantsuse filmi, aga ka endisaja Hollywoodi eeskujul, mis tekitab veidi koomilise, kuid seda enam kerge, südantsoojendava efekti.
Huvitav oleks teada, mis rada pidi kõnnib Kaurismäki edasi. Või ikka tagasi – Soome, mida ta kirub igal võimalikul juhul, aga kus ta on teinud siiski oma parimad, korraga nukrad ja naljakad, sügavasti sealses sõnnikus kinni tragikomöödiad.