Heino Purik, 74-aastane raske puudega Tartu mees, kadus jäljetult pärast seda, kui ta 3. septembri hilisõhtul arestimajast pärast viietunnist kainenemist välja oli lastud.
Tellijale
Vana ja haige mees kadus jäljetult pärast kainestusmajast lahkumist
20. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heino Puriku abikaasa Aita on murest murtud ja suures segaduses. 3. septembri ennelõunal läks Heino Annelinna kodust viigitud pükstes ja kerges pluusis mõnesaja meetri kaugusele poodi, et endale paar laupäevast õlut osta. Südamestimulaatoriga, kõrge vererõhu all kannatav ja vaevaliselt liikuv vaikne vanahärra ei jõudnud aga ka õhtuks koju tagasi. Abikaasa otsis teda esialgu mehe sõbra juurest teisest linna otsast. Ei olnud.
Naine veetis öö muretsedes ja lootes, et mees, kes pika abielu jooksul polnud kunagi teatamata koju tulemata jätnud, varsti koju jõuab. Varahommikul helistas naine politseisse, kiirabisse – igale poole, kust oskas otsida, kuid infot tema abikaasa kohta ei osanud anda ükski asutus. Naine helistas mitu korda ka arestimajja – äkki on mees sinna sattunud. Ei mehe nimi ega kirjeldus öelnud arestimajas telefonile vastanutele midagi.
Siis korraga helistati politseist tagasi ning teatati, et Heino oli ikkagi olnud arestimajas, kuid on sealt välja lastud. «Ärge muretsege, ta jõuab teil kohe-kohe koju!» rahustas politseinik naist.
Närveldades käis naine seejärel ühtepuhku aknal vaatamas, kas mees juba tuleb. Ei tulnud. Paari tunni pärast helistas naine politseisse ja kuulis alles siis, et tegelikult oli mees arestimajast koju lubatud juba eelmisel õhtul.
«Algul sain aru, et ta lasti minema laupäeva õhtul kell 23.30, ja siis imestasin, et kuidas nad nii hilisel kellaajal vana ja haige mehe üksi minema lasksid, kui bussidki enam ei pruugi sõita. Hiljem väideti, et kuulsin valesti ja ta oli minema lastud juba kell 20.30,» meenutas Aita Purik 4. septembri õhtul kuuldud infot.
See pani naise veel enam muretsema – tema 74-aastane abikaasa kõnnib vaevaliselt, pikki käike ise ette ei võta ega sõida ka linnaliinibussidega. «Ta on vaikne mees, ei ole temast ka abiküsijat, kui vaja,» ohkas naine pisaraid neelatades.
Pärast järjekordset unetut ööd läks Aita Purik esmaspäeva hommikul, 5. septembril politseisse ja tegi ametliku avalduse mehe kadumise kohta. 8. septembril saatis politsei lõpuks välja teate, et vana mees on Tartus kaduma läinud. Teates pole sõnagi arestimajast, millest lahkumise järel pole meest nähtud, vaid räägitakse, et suurekasvulist ja hallipäist Heinot nähti viimati Lõunakeskuse kandis. Selles mõttes on väide tõsi – arestimaja asub Lõunakeskuse kõrval.
Politseis kuulis Aita Purik lõpuks, mis mehega laupäeval juhtunud oli. Kella kolme ajal päeval oli möödakäija leidnud ta kodumajast üle tee haljasalal lamamas ja helistas politseisse. Patrull tuli ja viis mehe arestimajja kainenema. Väidetavalt oli mehel olnud 1,6-promilline joove.
Lõuna prefekti Tarmo Kohvi sõnul ei saanud mees aru, kes ta on, ega teadnud, kus elab. «Ta viidi kainenema ja lasti viie tunni pärast, kell 20.10 arestimajast minema,» selgitas prefekt. «Kui võimalik, viiakse joobnuna leitud inimesed otse koju, aga tema puhul ei olnud see paraku võimalik.»
Kahjuks ei kutsutud mehele ei siis ega ka hiljem arestimajas kiirabi. «Terviseprobleeme ei ilmnenud ja südamestimulaatorist kuulsime ka alles 5. septembril, kui tema naine sellest meile rääkis,» lausus Kohv. «Oleme suhteliselt hellaks tehtud ja kainenema tooduid jälgitakse tihedalt. Vajadusel kutsutakse ka kiirabi välja, aga tema puhul ei olnud probleeme.»
Politsei pressiesindaja Liina Pissarev lisas, et kui inimesel pole väliseid vigastusi ja ta ei oska oma elukohta nimetada, viiakse ta enda ohutuse tagamiseks arestimajja kainenema. «Kui inimesel on märgatavad tervisehäired või välised vigastused, kutsutakse alati kiirabi. Sellistel puhkudel on juba arstide otsustada, kas isik jäetakse haiglasse või toimetatakse haiglast arestimajja kainenema – kõik oleneb konkreetsetest asjaoludest,» selgitas pressiesindaja.
Heino oli kodust veidikeseks lahkunud vaid pluusiväel ja tal polnud taskus tavapärast paberit tema andmetega. Eaka abikaasa olukorda tundev naine oli sellise sedeli mehele igaks juhuks kirjutanud.
Kohv rääkis, et arestimajast lahkuvale Heinole olid sealsed töötajad pikalt selgitanud, kus ta täpselt asub ja kuhupoole tema kodu jääb. Prefekt möönis, et kuna mehel oli selgitusest raske aru saada, võinuks töötajatel siiski tekkida kahtlus, kas mees leiab kodutee. Pealegi selgus, et Heinole tuli paraku meelde vaid tema vana aadress Tammelinnas. Vana mehe õiget aadressi arestimajas ilmselt andmebaasist ei kontrollitud.
Aita Purik nentis, et abikaasal tekivad napsisena dementsuse ilminguid ning ta võib aja- ja kohataju kaotada. Teises linnaservas Lõunakeskuse kandis ei ole mees ise kunagi käinud ega leidnud ilmselt koduteed.
«Väga kurb, et nii juhtus,» kahetses prefekt Kohv.
Pressiesindaja teatas eile õhtul, et juhtunu asjaolusid selgitatakse ja kui selgub, et mõni politseiametnik on ebaprofessionaalselt käitunud, alustatakse sisejuurdlust.
Kadumispiirkonna on politsei korra läbi otsinud ja seda tehakse veel kord.
Heino murest murtud abikaasa ei looda enam, et rohkem kui kaks nädalat kadunud olnud eakas ja haige mees elusana leitakse.