Andreas Kaju: ela vabana või sure

Andreas Kaju Foto: Tairo Lutter

Pärast Iowa ja New Hampshire eelvalimisi pole USA presidendiks pürgijavate demokraatide seas toimunud tavapärast kandidaatide ridade harvenemist, õigupoolest on üks oluline tegija hoopis juurde tulemas, kirjutab kolumnist Andreas Kaju.

Demokraatide presidendieelistuse selgitamiseks läbiviidav eelvalimiste protsessioon liikus pärast Iowa osariiki USA esimesse iseseisvunud kolooniasse – New Hampshire’isse.

New Hampshire on USA kirdetipus olev Eestist maa-alalt kaks korda väiksem, kuid sama suure elanikkonnaga osariik, mis on oma võitlevalt vabaduse hoiaku tõttu äärmiselt sümpaatne. Riigi madalaim vaesusmäär ja Eestiga võrreldes kolm korda suurem SKT on teinud sellest hea elupaiga.

«Ela vabana või sure» on osariigi inspireeriv tunnuslause ja see väljendub ka poliitikas: puuduvad tulumaks, käibemaks (st puudub ka paljudes osariikides seda asendav kohalik müügimaks). New Hampshire’is pole täiskasvanutel (erinevatelt lastest) turvavöö kasutamise kohustust ning sellele vaatamata on õnnetuste arvult graniitosariigi nime (jah, see tuleneb sellest, et suur osa selle aluspõhjakivimist on graniit, millega NH ülejäänud USA varustab) kandev osariik üks turvalisemaid, kuigi 73 protsenti hukkunuist on turvavööta liiklejad. 

Suurim probleem on kohaliku elanikkonna jaoks poliitilises plaanis hoopis Hiina ja Mehhiko päritolu fentanüüli ja sünteetiliste opiodide epideemia. Üledoosidesse suremuse poolest on see muidu idülliline suusaturismiparadiis USA tipus. 

Ootuspäraselt (st vastavalt uuringutele) võidutses New Hampshire’is naabruses oleva Vermonti osariigi senaator Bernie Sanders. 77-aastane Sanders toetub sarnaselt 2016. aasta valimistsüklile valgete tudengite häältele. Nagu ka Iowas, tuli lävepakuküsitluste järgi 18-29 aastaste valijate toetusest üle 50 protsendi (!) temale. Sandersi kogutoetus osariigis oli 26 protsenti.

Napilt Sandersi kannul on South Bendi (Indiana osariigi väikelinn, millest enne kampaaniat keegi kuulnud polnud) endine meer Pete Buttigieg ja õhtu suurima üllatajana Minnesota senaator Amy Klobuchar. Kui Iowas said osaleda vaid registreeritud demokraadid, siin olid NH-s uksed avatud ka sõltumatutele valijatele. Just mõõdukate ja sõltumatute valijate toetus ning vahetult enne valimissedeli täitmist otsustanute toetus Buttigiegile ja ka Klobucharile näitasid, et nendel kandidaatidel on tõmmet väljaspool vahetut demokraatide aktiivi.

Õhtu suurim kaotaja oli vast teise naaberosariigi, Massachussetsi senaator Elizabeth Warren ning kahtlemata ka endine asepresident Joe Biden.

Sarnaselt Iowale toetasid ideoloogiliselt radikaalsemad valijad Sandersit ning Trumpi löömisele orienteeritud, pragmaatilisemad valijad Buttigiegi ja Klobuchari. Sanders pälvis ravikindlustuse riigistamise toetajate hääled, Buttigieg kliima- ja välispoliitika pärast muretsevate toetuse. Oluline on meenutada, et tervishoiu- ja ravikindlustuse teemad olid kandvaks teljeks ka demokraatide väga edukas 2018. aasta vahevalimiste kampaanias, kus võideti tagasi USA esindajatekoja enamus. Kindlasti peame kampaania edenedes kandidaatide sisulistel erinevustel ja tervishoiuteemal pikemalt peatuma.

Sanders ja mitmed teised demokraadid tahavad suurendada riigi osakaalu tervishoiuteenuse finantseerimisel ja tagamisel, mis vähendab vabaduste piiramist (Sandersi plaan ei võimaldaks enam ise endale kindlustusandjat valida), aga võibolla vähendab kindlustuse puudumisest tulenevat suremist. Ela vabana ja sure varem? Elu lubaduse teine pool on selle elluviidavuse vähene usutavus, sest sõltumatute hinnangute kohaselt tähendaks see järgmise 10 aasta jooksul riigieelarve kulu kasvu ca 30 triljoni dollari võrra, mida saab rahastada ainult suure üldise maksutõusu kaudu. Aga tänaseks on selge see, et noori, raha mitteteenivaid ja perekondlike kohustusteta valijaid see unistus köidab.

Õhtu suurim kaotaja oli vast teise naaberosariigi, Massachussetsi senaator Elizabeth Warren ning kahtlemata ka endine asepresident Joe Biden. Tema kasuks räägib küll see, et Bideni kampaania ning ta isegi juhtis korduvalt avalikkuse ootusi kehvale tulemusele, tähtsustades hilisemaid, suuremaid ja demograafiliselt mitmekesisemaid osariike. New Hampshire nimelt on sarnaselt Iowale väga valge.

Kandidaatide strateegiad erinevate osariikide delegaatide toetuse saamiseks on väga erinevad ja see teebki valimiste jälgimise huvitavaks, kuid ka kaunis keeruliseks. Joe Biden näiteks ei alatähtsustanud New Hampshire’i osariiki mitte ainult sõnades – tema kampaania kulutas telereklaamile seal 20 korda vähem kui näiteks Sanders. Biden, kes on suure üleriigile tuntusega teenekas USA poliitik, kes naudib osaliselt ka 2008 ja 2012 valimised võitnud Obama toonase valijakoalitsiooni toetust senini, loodabki heale tulemusele seetõttu järgmistes suuremates osariikides, South Carolinas ja Nevadas.

Näiteks Amy Klobuchari kampaania kogu fookus on olnud ainult esimese kahe osariigi – Iowa ja New Hampshire peal – sest järgmiste osariikide meediaturgudel kampaania tegemine on kallis. Selleks on vaja väga edukalt raha kaasata ja tipust kaugemal olevate kandidaatide puhul osutub see võimalikuks ainult juhul, kui esimestes osariikides tuleb silmapaistev tulemus. Tundub, et Klobuchari tulemus just seda on olnud, kuna sarnaselt linnapea Pete’iga on tema ootusi enim ületanud ja vähemalt järgmisesse kahte osariiki jõuab oma kampaaniaga nüüd ka tema.

Nii ei ole üsna pretsedenditult esimesed kaks osariiki kandidaatide ringi oluliselt ahendanud. Lisaks jälgib Ameerika ärevusega veel ühte eksperimenti: esimesed paar osariiki üldse vahele jätnud endine New Yorki linnapea Mike Bloomberg on 300 miljoni dollarilise meediaostu ja 2000 palgatud kampaaniatöötaja toel teinud järgnevates suurtes osariikides nii kõva töö, et on üleriigilistes ja osariikide põhistes reitingutes tõusnud juba kahekohaliste numbriteni.